Mul on kindel alus

Ma ei ole kunagi pidanud mõtlema, kui keegi küsib, mitu aastat ma juba kristlane olen olnud. Vastus on väga lihtne: minu usk on umbes sama vana kui minu tütar. Täna saab ta 18-aastaseks.

Kasvasin üles uskmatus perekonnas ega teadnud Jumalast midagi. Elu tundus mõttetu ja raske. Tegelesin mediteerimisega, lugesin ajakirju, kus räägiti müstikast, maagiast, eelmistest eludest ja hingede rändamisest, kuid see tekitas veel suurema segaduse minu hinges. Nii palju erinevaid teooriaid ja variante.. Kus on tõde? Arvasin, et ma ei leia seda kunagi!

Siis aga jäin rasedaks ja kolm kuud enne sünnituse tähtaega sattusin haiglasse. Olin väga suures masenduses ja mures. Kas laps jääb elama? Mõtlesin, et mitte keegi ei saa mind aidata. Tundsin ennast nagu Laul 69 kolmandas salmis on kirjas: „Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust.”

Mäletan seda, nagu oleks see olnud eile. Olin pikali voodis nagu ikka, ja äkki mõtlesin: ma olen leidnud Jumala. Tunnetasin, et nii mõelda on tähtis ja oluline ja muutusin rahulikumaks. Jumal aitas mind tõesti ja andis mulle armsa toreda ja mis peaasi – terve tütre.

Oma vastleitud usuga ei osanud ma aga midagi peale hakata. Möödus kaheksa kuud. Ükskord tuli ema koju teatega, et Pärnus Ranna kinos peab vaimuliku sisuga loenguid ameeriklane Denver Cavins ja tema läheb vaatama. Tagasi tulles oli ta vaimustuses ja saatis mind ka sinna. Sain oma esimese Piibli ja palju teisigi raamatuid. Käisin igal õhtul kuulamas. Seal sain Jeesusega tuttavaks.

Ühel õhtul, kui kavatsesin juba magama minna, ei tulnud mul und ja kõik patud, mis ma elu jooksul olin teinud, tulid järjest meelde. Nutsin ja palusin Jumalalt andeks.

Sellest on nüüd palju aastaid möödas ja kuigi vahel tuleb ka Taaveti moodi paluda: „Loo mulle, Jumal, puhas süda...”, ühinen Laul 91 salmis 2 kirjutatuga: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan.”