LEPITATUD RISTI LÄBI

Teel Kolgatale vajus Jeesus risti rõhuva raskuse all kokku. Mööduv võõras heitis arvatavasti kaastundliku pilgu kannatava Päästja poole. Igatahes sundisid sõdurid ta otsemaid risti kandma. Siimon Küreenest oli kuulnud hüüdu: „Tehke teed juutide kuningale“ ja oli tulnud lähemale, et näha, mis toimub, ning äkki leidis ta ennast risti kandmas.

Markuse 15:21 räägib Siimonast kui Aleksandrose ja Ruufuse isast, kes hiljem olid ilmselt apostelliku kiriku tähtsad tegelased (vt. Rm. 16:13). See risti kandmine tol koledal päeval viis ta pöördumiseni ja muutis ta elu. Võib öelda, et ta sai lepitatud risti läbi, nii nagu Jeesus lepitab meidki Jumalaga risti läbi.

Rist, mida Siimon aitas kanda, ei olnud Jeesuse oma, see oli tegelikult Siimona oma ning sinu ja minu oma ja iga inimese oma, kes kunagi on maapeal elanud. Me ei tohiks kunagi unustada, et Jeesus vankus Kolgatale, et surra meie pattude eest. Ta võttis meie kurjuse, meie uhkuse – meie patud – ja palub meil õnnistatud kingina võtta vastu Tema pühadus, Tema puhtus ja Tema õigus. „Ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist“ meie pattude eest (Hb. 9:22). Kuid tänu Jeesuse valatud verele on nii, et ainult siis, kui me ei luba Jumalal kustutada mõnd meie pattu, peame selle eest kannatama.

Peaaegu 2000 aastat tagasi kutsus taeva Jumal universumit tunnistajaks imelikule, kuid imelisele teole. Mõnitava rahvahulga keskel, Kolgata agoonias ja müstilises Jeruusalemma katvas pilves lepitas Jeesus kogu universumi Jumalaga, tehes rahu oma ristivere läbi. Ta võttis meie patud ja kogu maailma patud ning laskis neil lõõmata oma armastuse tules, kuni neist ei jäänud jälgegi järele. Jumala andestus ja meie pääste armastava Päästja läbi on tasuta – kuid see läks maksma kõik, mida Taevas suutis anda. HMSR