Küllastuseni õnnistatud

Kümnise toomine Jumalale on enamusele meist tavapärane tegevus, millele me sageli eriti enam ei mõtlegi. Ja nii see peabki olema. Samas aga võib elu tuua hetki ja olukordi, kus selle vägagi loomulikuna näiva toimingu teostamiseks peame päris suurt hulka tahtejõudu rakendama. Üks mu tore sugulane ütles kord, et mis viga on vaesel inimesel kümnist maksta, kes näiteks oma nelja tuhande kroonisest sissetulekust vaid nelisada kümniseks maksab, samas kui rikkal inimesel, kes peab näiteks miljoni krooni pealt kümnist maksma, tuleb selleks ju tervelt sada tuhat krooni eraldada – see aga on summa, mis iga inimese sügavalt mõtlema paneb.

Minugi elus on olnud olukord, kus pidin enda sees tugevalt võitlema, kas maksta kümnist või mitte, sest kogu sissetulek kulus nii ära, et söögi jaoks enam raha ei jätkunud. Otsustasin siiski Jumala proovile panna ja kümnise Talle anda. Oli Ta ju tõotanud „avada taevaluugid ja kallata õnnistust küllastuseni”. Imelik on see tunne, kui tead, et Jumal peab midagi tegema, ning ootad pingsalt, mis see võiks olla. Selle suure ootuse sees ei pruugi aga vastust märgatagi, kuni Jumal peab selle sulle lausa kandikul ette tõstma.

Terve kuu ootasin vaevaliselt kuu lõppu ja muretsesin, mis saab siis, kui arvete maksmise aeg kätte jõuab, sest olin ju ikkagi vahepeal heas usus mõne pätsi leiba ja natuke piima ostnud. Läksin arvete maksmise päeval internetti ja jäin hetkeks imestusest oma arvuti ekraani jõllitama – minu arvele oli laekunud kaks tuhat krooni Eesti Vabariigi rahandusministeeriumist! Ei ole minul varem ega ka kunagi hiljem selle asutusega mingit pistmist olnud, kuid seal see raha oli. Makse selgituseks olid mingid arusaamatud numbrid ja ei midagi enamat. Miks peaks rahandusministeerium ühele tavalisele inimesele lihtsalt heast peast kaks tuhat krooni saatma? Tahaks öelda, et ei tea, aga tegelikult ma ju tean – Jumal käskis saata! Kui siis vaikses tänus möödunud kuule tagasi vaatasin, märkasin selgelt, kui palju Jumal tegelikult minu heaks teinud oli: kui ühe hea sõbra käest kartuleid ostsin, ei võtnud ta minult raha vastu; siis ühel kiirel tööpäeva hommikul küsis laps minult kooli jaoks raha, vastasin, et mul ei ole enam sentigi ja rahakott on täiesti tühi, mille peale ta kontrolli mõttes ikkagi mu rahakoti lahti tegi ning teatas rõõmsalt, et selles on veel tervelt sada krooni – kui inimesel on vähe raha, siis ta teab täpselt, kui palju tal raha alles on ja ma olin kindel, et mu rahakott on täiesti tühi, kuid ometi leidis tema sealt sada krooni (mida tol hetkel vaid oma suure unustamise süüks panin); ühel õhtul umbes kuu keskel helistas töökaaslane ja küsis, kas tohib mulle külla tulla, et tal on kodus süüa üle ning ta tahaks seda kellegagi jagada ja pealegi saaks siis natuke koos lobiseda (süüa võttis ta nii palju kaasa, et ülejääke jagus meile veel mitmeks päevaks); lisaks sellele veel need korrad, kus kas ema või õe juures käies pakiti meile ikka toidukott kaasa. Need kõik olidki õnnistused, mis Jumal oma avatud taevaluukidest meie peale kallas. Kuid seda kõike märkasin alles siis, kui heitsin hetkeks kõrvale oma igapäevase muretsemise ning kuulasin, mida Jumal mulle öelda tahab.

Nii saigi taas üks kuu läbi. Järgmisel kuul oli mul juba palju kergem kümnist Jumalale anda – ma teadsin, et Ta peab oma lubadusi ja et Teda võib usaldada. Aamen.

Karin Lukk