JEESUSE VERE KAUDU LEPITATUD

Jumala suur armastus anda oma Poeg surma meie eest hämmastab iga pühendunud isa. Üks isa väljendas oma tundeid selliselt: “Oh, ma võiksin anda oma elu, aga mitte oma poega.” Kuid just seda meie taevane Isa tegigi, sest “Jumal armastas seda maailma niivõrd, et ta andis oma ainsa Poja, et igaüks, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu” (Joh 3:16,TLB). Isa suur armastus anda meile oma Poeg, kes sureks patuste eest, on selline magnetjõud, mis tingib, et patused “lepitati temaga tema Poja surma kaudu”.

Meie kohalikus ajalehes oli ühel päeval selline pealkiri: ”Tragöödia taasühendas Marshi pere”. Artikkel jätkus pereliikmete ütlusega, et “nad tõotavad mitte kunagi enam lahku minna”. Lugu kõneles sellest, kuidas proua Marsh püüdis mürgitada oma abikaasat Tonyt sellega, et pani seebikivi tema hommikusöögi sisse. Kohus mõistis proua vangi. Naise arestis oleku ajal oli Tonyl raskusi leidmaks kedagi hoolt kandma nende pere viie väikese lapse eest. Ühel päeval, kui mees oli jälle lapsehoidjat otsimas, sai Cynthia, nende 4-aastane tütar, õnnetuses raskeid põletushaavu. Tüdrukuke suri mõned tunnid hiljem haiglas ja isa peaaegu et murdus sellest.

Ka Cynthia ema süda oli murtud. Tulemuseks oli tõsiasi, et siis, kui naine vanglast vabanes, tuli ta koju tagasi oma järelejäänud laste ja abikaasa juurde. Võõrdunud abikaasad langesid teineteise käte vahele ning vandusid teineteisele andestada ja möödunu unustada. Teise inimese surm oli nad lepitanud.

Niisiis, “kui me olime Jumala vaenlased” ja võõrdunud Temast, “lepitati meid temaga tema Poja surma kaudu”– mitte õnnetusjuhtumi tõttu, vaid surma kaudu, mida nõusoleku andnud Poeg leppis kokku nõusoleku andnud Isaga.



Daniel R. Guild