Johannese suhtlusest ingliga Ilmutusraamatu 19. peatükis saame teada mõne olulise asja. Esiteks pööra tähelepanu ingli alandlikkusele: ta on äärmiselt kohkunud Johannese kummardusest ning väidab, et ta ei ole kummardamist rohkem väärt kui Johannes ise. Jumala inglid on hoolimata oma kõrgest staatusest ikkagi meie kaassulased.
Teiseks annab ingel selge definitsiooni, mida tähendab „Jeesuse tunnistus“ Piibli prohvetikuulutustes − see on prohvetlikult kuulutamise vaim. Mõnedes kaasaegsetes tõlgetes on ingli seletus segasemaks muudetud, nagu ütleks ta lihtsalt, et kõigi prohvetikuulutuste põhisisu on ilmutada Jeesust. Kuigi see on kindlasti nii, räägib see tekst selgelt ka prohvetlikust annist.
Ilmutusraamatus edaspidi teeb Johannes sama vea ja kummardub taas ingli ette. Ingel vastab peaaegu samade sõnadega, kuid on üks oluline muutus. Ta ei ütle „nende su vendade kaassulane, kellel on Jeesuse tunnistus“, vaid „prohvetite, su vendade … kaassulane“ (Ilmutuse 22:9, kursiiv lisatud). Mida me võime sellest järeldada? Prohvetid on need, kellel on „prohvetikuulutamise vaim“!
„Jeesuse tunnistuse“ identifitseerib prohvetliku annina ka Paulus oma avasõnades Korintose kogudusele, kus ta tänab Jumalat, et „tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist“ (1. Kiri korintlastele 1:6, 7, kursiiv lisatud). Ilmutusraamatu alguses kirjeldab prohvet seda, mida ta kirjutama hakkab, prohvetlikuks sõnumiks Jumalalt, ja nimetab seda „Jeesuse Kristuse tunnistuseks“ (Ilmutuse 1:2).
Teisisõnu, pühakirja tähelepanelikele uurijatele ei tohiks tulla üllatusena, et Jumala lõpuaja rahva hulgas peaks esinema prohvetlik and. (Seda on pealegi nimetatud igas suuremas vaimuandide loetelus Piiblis: Kiri roomlastele 12; 1. Kiri korintlastele 12 ja Kiri efeslastele 4.) See, et seda on juhtunud meie keskel, on selge märk, kui lähedal oleme ajaloo finišijoonele.
In English