Tänu kivihunnikus

Paarkümmend aastat oli minu liikumisvahendiks mootorratas. Juba 16-aastaselt sain load ja ostsin esimese pruugitud mootorratta. Siis olid mootorrattad töö- ja sõiduvahendid nii kirikus, külas kui ka reisil käimiseks. Mootorrattad ei olnud luksusasjad, vaid tarbesõidukid, nii palju lihtsama ehitusega soolorattad kui ka külgkorviga mootorrattad. Tundub, et need olid pisut ohtlikumad kui autod, just soolorattad kukkusid kergesti eriti libedal või ka lahtisest kruusast või liivast pehmel teel.

Mäletan ka paljusid mootorratastega juhtunud avariisid, mis panid mõtlema ja palvetama, sest tundus, et ainult oma oskustega ei saa ohutult liikuda (tänapäeval tunnen end autoroolis sama ebakindlalt, nähes-kuuldes meeletust sõiduviisist). Mootorrattaga pääsesin mitmetest olukordadest küll vaid Jumala imelise kaitse tõttu.

Ühel sõidul külgkorviga mootorrattal, millel oli juhi ees ka tuuleklaas, kiirustasin üksi kodu poole. Traktorirööbastes tee oli pisut vihmalibe põlluvahetee. Järsku tegid rööpad pöörde ja enne, kui suutsin midagi mõelda, oli mootorratas kivihunnikus külgkorvi pidi kinni, mina lendasin läbi tuuleklaasi, pea ees, kivihunnikusse. Olin seal hetke oimetult keras, kuni taipasin, et saan liigutada. „Oo, Jumal, Sa oled imeline!” käis peast läbi mõte. Kui sain pea kivide vahelt välja, oli kiiver terve, kasukjopp oli kaitsnud õlgu ja käevarsi, kui mitte mõelda Jumala imele. Kiivril oli küll kaks tugevat kriimu, mis meenutasid veel aastaid juhtunut. Tõmbasin mootorratta kivihunnikust välja. Korvi põhi oli mõlkis, aga muidu sõidukorras, vaid klaas oli eest läinud. Kivihunnik oli seal aga maha kallutatud kivikorjajate poolt, kes ilmselt vabanesid lihtsalt oma koormast. Sõitsin vaikselt koju ega teadnud, kuidas oma taevast Isa küllalt tänada.

Kui palju me märkame, et Jumal hoolib meist nii isiklikult? Neid kordi on lugematu hulk, mis kunagi igavikuski paneb meid tänama ja kiitma, sest ka see hoidmine on osa imelise armastuse lunastusplaanist.

„Iga inimese elu on teistest erinev ning ühe inimese kogemused erinevad oluliselt teise omast. Jumal soovib, et meie tänu Talle oleks isikupärane. Kui kallite tunnistustega Tema armust liitub Kristuse-sarnane elu, on tegemist vastupandamatu väega, mis päästab inimesi” („Ajastute igatsus”, lk 234–235).

Olev Uuk