Mu ema armastas loodust. Kui autoga sõitsime, võisime mitu korda peatuda lihtsalt selleks, et imetleda linnupesa või lille, mida ta oli tee ääres märganud. Tavaliselt veetsime puhkuse looduses. Ta nägi looduse elujõus ja ilus Jumala au. Mõni nädal enne tema puhkamaminemist istusin ta voodi serval ja me rääkisime tema mälestusteenistusest. Ta soovis, et paneksime tema piltide asemel välja tema tehtud fotod lindudest, ja me tegime seda. Ta tundis tõeliselt rõõmu looduse ilust, mis kuulutab Jumala armastust Tema loodute vastu ja Tema hoolt nende eest.
Kui Jumal lõi maailma, soovis Ta, et Tema loodud olevusi ümbritseks ilu: „Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa.“ (1. Moosese 2:8, 9) Kas suudad ette kujutada Jumal istutab puid, mis on armsad pealtnäha, et Ta lapsed saaksid ümbritsevast ilust rõõmu tunda? See detail hämmastas mind. Me teeme sama oma väikeste lastega – ümbritseme neid värvide ja iluga. Kogu ilu maailmas oli loodud meie õnneks ja Tema au tunnistajaks. Ta kujundas väljade lõhna, lillede toreduse ja lindude laulu. Kõik meie jaoks! „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd.“ (Psalmid 19:2) Kogu loodus kõneleb Jumala kirglikust armastusest meie vastu. Algusest peale on Ta ümbritsenud meid iluga, ja kui me Talle vastu hakkasime, suri Ta selleks, et maksta meie lunahind ja anda tagasi meile paradiisiilu. Jeesus manitseb meid jälgima lillede ilu: isegi jõukas kuningas Saalomon ei olnud nõnda ehitud. Ja Ta arutleb koos meiega: kui Jumal rüütab niimoodi nurmede lilli, mis kestavad ainult päeva või paar, kas Ta ei hoolitse siis meie, oma armsate laste eest? Muidugi hoolitseb! Jumal on teinud kõik, mida on vaja meie igaveseks päästeks ja praeguseks ülalpidamiseks. Heida oma hirm ja mure kõrvale! Naudi Tema iluandi, mis kõneleb Tema pidevast hoolitsusest meie eest.
Minu vastus:
In English