Ühel suvel, kui olin umbes kuueaastane, läksime perega matkale. Sel ajal kui mu vanemad püstitasid laagrit, läksin mina metsa uurima. Umbes kümne meetri kaugusel tundsin äkki vasaku silma kohal pimestavat valu ja ma jooksin nutuga laagriplatsile tagasi. Kui valu lõpuks järele andis, tuli mu seiklusvaim tagasi ja ma kõndisin uuesti metsa. Umbes kümne meetri kaugusel metsas tundis äkitselt taas silma kohal valu ja siis teravat valu kaela külje peal.
Selle põhjuseks oli herilasepesa, mis rippus näo kõrgusel. Pesa oli roheline nagu ümbritsev lehestik, seega oli see peaaegu nähtamatu. Olin oksa alt läbi pugedes peaga sellele vastu läinud – kaks korda!
Võiks ju arvata, et mürgise torke tugev valu takistaks väiksel lapsel samasse kohta tagasi minna või vähemalt sunniks teda enne jätkamist kohta hoolikamalt uurima, kuid inimesed ei käitu alati mõistuspäraselt. Mõnikord peame saama mitu korda nõelata, enne kui aru saame, et sama teed käimine teeb alati haiget.
Jesaja 52:3 ütles Jumal Iisraelile, et nad olid end mitte millegi eest müünud. Nüüd Jesaja 55:2 viitab Ta teisele, kuid sama tõsisele probleemile. Kui oleme igavese elu koos Jumalaga vahetanud tühja vale vastu, siis tundub, et arvame, nagu suudaksime ise probleemile lahenduse leida. Valus on avastada, et oleme tühja eksistentsiga kadunud patused, kuid ometi teeme püsivalt probleemi hullemaks ise lahendusi otsides. Mõned pöörduvad religioossete süsteemide poole, mis põhinevad inimese teenetel. Teised pöörduvad raha, võimu, seksi, kuulsuse või ükskõik mille poole, mis tõotab kaotatut asendada.
Aga muutumatult avastame, et meie inimlikud lahendused on lihtsalt järjekordsed valed. Me müüsime end mitte millegi eest ja siis kulutasime oma elu, et ajada taga väga kulukaid, kuid täiesti tühje lubadusi, mis jätavad meid sama näljaseks kui enne. Jumal meenutab meile, et meie patuprobleemile on ainult üks lahendus: kuulata Teda hoolikalt ning tunda rõõmu Tema ülevoolavast küllusest, mis mõistagi ilmnes täielikult Kristuse ristis.
In English