KAHEKSAS SAMMAS - JEESUS, MEIE TAEVASSELÄINUD ISSAND

Need nelikümmend päeva, mis järgnesid Jeesuse ülestõusmisele, olid kui müsteerium. Kaks päeva pärast Jeesuse ristilöömist tulid Peetrus ja Johannes haua juurde ning leidsid selle tühjana. Samal hommikul oli Jeesus kõnetanud haua juures nutvat Maarjat ning pärast seda äkitselt kadunud. Hiljem samal päeval kohtus Jeesus ootamatult kahe jüngriga Emmause teel ning jälle kadus Ta salapäraselt.

Sel õhtul kogunesid erutatud, kuid siiski veel kahtlevad jüngrid ülemisse tuppa, et arutada neid ootamatuid kohtumisi Jeesusega. Ning siis äkitselt seisis Jeesus ise nende hulgas. Hoolimata Maarja, Peetruse ja Johannese tunnistustest, arvas enamus siiski vaimu nägevat. Kuid seepeale sirutas Jeesus välja oma naeltest läbilöödud käed ja ütles: “See olen mina ise! Puudutage mind ja vaadake” (Lk 24:39, NIV).

Mõni päevad hiljem olid jüngrid kogu öö kala püüdnud, kuid polnud midagi saanud. Üks kuju ilmus rannale ja käskis neil visata võrk teisele poole paati. Nad tegidki nii ning tõmbasid välja kalu täis võrgu. Kaldale jõudes oli nende paat triiki kalu täis. Sama isik oli kaldal ka tule süüdanud ja mõned kaladki küpsetanud, nii et väsinud mehed said kohe süüa. Siis nad tundsid ära, et “see oli Issand” (Jh 21:12).

Mitmeid kordi nende päevade jooksul pärast oma ülestõusmist ilmutas Jeesus end oma jüngritele ja “andis mitu tõestusmärki sellest, et Ta on elus” (Ap 1:3, NIV). Kõiki Jeesuse ilmumisi saatev salapära veenis jüngreid, et Ta on tõesti kogu aeg nendega, ning nad lootsid Teda kohata peaaegu igal pool, kus nad vähegi liikusid.

Viimasel korral, kui Jeesus neile ilmus, lubas Ta olla pidevalt nende ja ka meie juures oma Püha Vaimu kaudu. „„Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad… ilmamaa äärteni.” Kui Ta seda oli öelnud, siis „tõsteti Ta nende nähes üles”. Kui lohutav on teada, et Jeesus on meie, oma tänapäeva-jüngrite lähedal, igas meie tegevuses, mida me täna ette võtame!

Daniel R. Guild