Vapustatud Maarja

Avaldatud 12.1.2017, rubriik Päeva sõna

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ... Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!“ Luuka 1:26−30

Kas sa oled palju Maarja peale mõelnud? Siin on umbes 14- või 15-aastane neiu, kes oli kihlatud vanema mehega, nagu oli tolle aja tava.

See polnud kõige hullem. Aga siis ilmub tema tuppa ingel ja ütleb, et ta jääb lapseootele. Pane end tema asemele. Leebelt öeldes on seda olukorda raske selgi­tada. Paisuvat kõhtu pole ju võimalik varjata. Siis sünnib laps. Ja mida arvab sellest Joosep?

Pole ime, et Piibel ütleb, et ta oli vapustatud. Sina oleksid ka.

Aga täieliku mulje saamiseks peame vaimus minema tagasi esimesse sajandisse. Tänapäeva valimatu kultuur on meie mõtteviisi selles suhtes nüristanud. Vaadakem tõele näkku – selle valgel, et Ameerika Ühendriikides jääb igal aastal abielu­väliselt rasedaks miljon teismelist tüdrukut, ei pruugi me tunda Maarja kimbatuse täielikku olemust. Üks asi on omada „probleemi“ New Yorgis, kuid hoopis teine asi tihedalt suletud juudi külas esimesel sajandil – ingli toodud uudised pidid elu äärmiselt segi paiskama. Juudi seadused pidasid kihlatud naise lapseootele jäämist abielurikkumiseks, mida tuli karistada kividega surnuks viskamisega.

Evangeeliumi jutustust lugedes tuleb meeles pidada, et need olid reaalsed inimesed nagu sina ja mina. Nad elasid kogukonnas, kus olid samasugused kuulujutuveskid ja sotsiaalne dünaamika nagu meil tänapäeval. Kui Jeesus suundus taevast maa peale, tuli Ta sellesse segadusse, mida meie nimetame ühiskonnaks.

Kui ma mõtlen Maarjale, kujutan ette oma tütreid sarnases olukorras ja mu süda tõmbub kokku.

Pole ime, et Maarja värises. Aga Jumal, kes tunneb igaüht meist, tundis teda. Ingel täheldas, et ta peaks rõõmustama, sest ta oli armu leidnud ja õnnistatud.

Siin on õppetund minu jaoks. Oma igapäevastes katsumustes ei näe ma selgelt suurt pilti. Ma kaotan kergesti julguse. Kuid Jumal näeb suurt tervikut. Ta teab, et vahel olen õnnistatud siis, kui ma ise märkan vaid taevast oma elu kohal kokku varisevat.

Issand, anna mulle ususilmad, et võiksin tõeliselt näha!

Jaga Facebookis