Olin just alustanud abipastori tööd koguduse juures, kui 11. septembril 2001 toimus Ameerika Ühendriikides kõige hullem terrorirünnak. Olin kontoris ja imestasin, miks töötajate koosolekule kedagi teist ei tule. Telefonis rääkis keegi mulle toimuvast tragöödiast. Järgmisel nädalavahetusel ootasime kõik, millest kõneleb vanempastor, ja ma ei unusta kunagi selle jutluse teemat. Ta kõneles ülaltoodud tekstist.
Nagu paljud praegu, nii tõlgendati vanas juudi kultuuris ebaõnne ja õnnetust Jumala otsese karistusena kõige patusematele (vt Johannese 9:1, 2). Kui Jeesuseni jõudis teade galilealastest, „kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega“ (Luuka 13:1), mis sobib kokku Pilaatuse konfliktse suhtumisega juutidesse, suunas Jeesus tähelepanu asjaolule, et kõik inimesed on patused ja vajavad meeleparandust. Ta väitis, et ainult see, et need galilealased niimoodi kannatasid, ei tähendanud, et nad on suuremad patused kui teised (vt Luuka 13:2). Ka järgmise sündmuse puhul jättis Jeesus kõrvale tõlgenduse, nagu oleksid kokkuvarisenud Siiloahi torni (ilmselt Jeruusalemma müüri kagunurgas) ohvrid halvemad inimesed kui teised, kes Jeruusalemmas elasid. Jeesus võtab mõlemad sündmused kokku sama noomitusega: „Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.“ (salmid 3, 5) Sõna kõik kasutamine igas oma vastuse salmis näitab patuse seisukorra üldisust (salmid 2, 3, 4, 5). Jeesus on vastu patususe kraadi määramisele tragöödia taseme järgi ning hoiatab enesekiituse ja enda teistest paremaks pidamise eest. Jeesus väljendab selgelt, et me kõik oleme patused, kes vajavad meeleparandust. Me kõik vajame Päästjat. Meie kaks ainsat valikut on kas hukkumine või Temasse uskumine, kes hukkus meie asemel. Jeesus võidab! Ja me võime valida endale Tema võidu. „Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.“ (Kiri roomlastele 3:23, 24)
Minu vastus:
In English