Kuna Jumal on oma ettenägevuses katnud maa heldete andidega ja täitnud aidad küllusega, ei ole mingisugust vabandust lasta Jumala varakambril tühjaks jääda. Kristlastel ei ole mingit vabandust, kui lesknaiste nutt ja orbude palved tõusevad taeva poole puuduse kannatamise tõttu, samas kui helde Kõikväeline on andnud nende kristlaste kätte külluslikult, et nende vajadusi täita.
Ärgu kutsugu lesknaiste ja orbude hüüded meie kui rahva peale Taeva kättemaksu. End kristlikuks nimetavas maailmas on kulutatud ekstravagantse uhkeldamise, ehete ja kaunistuste peale piisavalt, et selle eest saaks täita kõigi näljaste vajadused ja riietada kõik alastiolijad meie linnades, ning sellegipoolest ei peaks end tasase ja alandliku Jeesuse järelkäijaks nimetavad inimesed end sobivast toidust või mugavast riietusest ilma jätma.
Mida ütlevad need koguduseliikmed siis, kui seisavad Jumala päeval vastamisi vääriliste vaeste, vaevatute, leskede ja orbudega, kes on tundnud näpistavat vajadust elu kasinate hädavajaduste järele sel ajal, kui end Kristuse järelkäijaks nimetavad inimesed kulutasid kõigi nende vajaduste rahuldamiseks piisava summa liigsetele riietele ja tühistele kaunistustele, mis on Jumala Sõnas selgesõnaliselt keelatud?
Me näeme end jumalakartlikuks nimetavaid naisi kandmas uhkeid kuldkette, kaelakeesid, sõrmuseid ja ehteid … samal ajal hiilib tänavatel ringi puudus ning kannatused ja ilmaolek on kõikjal. Need ei huvita neid ega ärata neis kaastunnet, vaid nad nutavad värskeimas romaanis kirjeldatud kujuteldavate kannatuste pärast. Neil ei ole kõrvu, et kuulda abivajajate hüüdeid, silmi, et näha nende ümber elavate naiste ja laste külmetavaid ja peaaegu alasti ihusid. Nad peavad tegelikku puudust teatud liiki kuritegevuseks ning tõmbuvad kannatavatest inimestest eemale nagu nakkushaigusest. Niisugustele ütleb Kristus: „Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua … ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.“
Kuid õigetele ütleb Kristus hoopis nii: „Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“ … Nii samastab Kristus end kannatavate inimestega. Armastuse ja lahkuse teod kannatajatele on tehtud nagu Talle endale. − The Review and Herald, 21. november 1878.
In English