Kui valmistume oma nooremas eas selleks, et läbi elu navigeerida, lihvime enamasti oskusi, mida vajame turul konkureerimiseks. Kui kandideerime töökohale, esitleme ennast kui teistest paremat valikut; meie elulookirjeldus loetleb omadusi, mis tõstavad meid konkurentsis esile. Kui juhime ettevõtet, hoolitseme selle eest, et ostjad mõistaksid, et oleme teistest parem valik.
Selle juures ei ole midagi halba. Kui asi puudutab elatise teenimist, on mõistlik olla võistlev. Kuid probleem tekib siis, kui võtame samasuguse äriliku mõtlemise üle kogudusse, mis on aga liigagi tavaline.
Muidugi tahame konkureerida ideede suuremal turul. Me soovime, et inimesed mõistaksid, miks on meie sõnum ainulaadne, ning meile on antud ülesanne kutsuda inimesi Paabelist välja, aidates neil mõista peamisi erinevusi ülejäänute sõnumi ja teiste religioosse turuplatsi häälte vahel.
See ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui kasutame Jumala antud talente, et võistelda üksteisega koguduses sees. Sageli ei ole me rahul näiteks sellega, et laulame pelgalt Jumala auks; me igatseme kinnitust, mis annab teada, et inimesed peavad meid paremaks kui enamikku. Me ei ole rahul vaikselt juhtimiskohustusele õla alla panemisega; salamisi soovime teada, et me oleme koguduse jaoks parim valik. Ja mis kõige hullem, vahel anname maad rohelisele kadedusekoletisele, kui keegi teine särab − me arvame, et meie oleks paremini teinud.
Vaimuannid ei ole üksteisega võistlemiseks. Neid tuleb kasutada samamoodi nagu Jumaluse liikmed − armastavas, omakasupüüdmatus kooskõlas üksteisega. Pauluse nõuanne annab hoobi meie langenud olemusele. See silitab meie patust loomust vastukarva: mitte lihtsalt „austage üksteist“, vaid „jõudke austuses üksteisest ette“.
Koguduse töö ei ole üksnes võimalus õppida usku, vaid ka alandlikkust ning selles mõttes leiame tõenäoliselt, et kogudus on külluslik võimalus taeva jaoks harjutada.
In English