Ma olen pidanud jutlusi, mis mõnele inimesele ei meeldi. Aga ma pole kunagi seisnud silmitsi nii jõulise reaktsiooniga nagu Jeesus, kui Ta rääkis oma kodulinna rahvale.
Huvitaval kombel oli nende esialgne reaktsioon olnud positiivne ja toetav. „Hea jutlus!“ Ja mõelda vaid, Ta on Joosepi poeg. „Ja kõik tunnustasid teda ja imestasid, et tema suust tulid sellised armusõnad.“ (Lk 4:22)
Jeesus oleks olnud päevakangelane, kui Ta oleks siin lõpetanud ning lasknud rahval edasi rääkida, kui uhked nad on omakasvatatud saaduse üle.
Kuid Jeesus pidi lihtsalt olema Jeesus. Nad tahtsid samasugust tervendamist, nagu oli toimunud Kapernaumas. Ent Jeesusel oli midagi, mida nad pidid kuulma, kuigi Ta teadis kogu aeg, et see tingib Tema hülgamise: „Tõesti, ma ütlen teile, ükski prohvet ei ole tunnustatud oma kodukohas. Tõepoolest, ma ütlen teile, palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija päevil, mil taevas oli kolm aastat ja kuus kuud suletud, nii et suur nälg tuli üle kogu maa, aga Eelijat ei läkitatud kellegi juurde nendest, vaid Sareptasse Siidonimaal ühe lesknaise juurde. Ja palju pidalitõbiseid oli Iisraelis prohvet Eliisa ajal, ent keegi neist ei saanud puhtaks kui vaid süürlane Naaman.“ (salmid 24−27)
Nende sõnade tõttu otsustasid nad Ta tappa (salmid 28, 29). Miks? Sellepärast et Ta rääkis millestki, mida nad ei tahtnud kuulda. Mõlemad Tema toodud näited tõstsid esile Jumala päästva armu paganate suhtes. Ta oli olnud vaimulikult korrektne, kuid see polnud oluline. Nad olid piisavalt meeletud, et Teda mõrvata.
Kaks tuhat aastat hiljem on koguduses ikka veel niisuguseid inimesi. Kõnele millestki, mis neile ei meeldi, isegi kui see on Piibliga kooskõlas, ja nad on jutlustaja kõri kallal. Muidugi ei pruugi nad jutlustajaid ega teisi, kellega nad nõus ei ole, üritada tappa, kuid nad arvustavad neid rängalt, keevad tuliselt üle ning küpsetavad neid vestluses teistega, kel on samasugune vaimulik haigus.
Me teeme hästi, kui võtame arvesse Pühakirja kogu ulatuses ja Naatsareti kogudusele antud õppetundi.
In English