Jeesuse jüngritel oli probleem. Õpetaja palvetas palju, kuid Ta polnud neile õpetanud, kuidas seda teha. Nad väitsid, et Ristija Johannes oli oma jüngreid õpetanud, ja soovisid sama (Lk 11:1). Vastuseks pakkus Jeesus kahesuguseid juhiseid. Esiteks märkis Ta, et nad ei peaks lihtsalt „lobisema“, nagu tegid need, kes arvavad, et „neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu“ (Mt 6:7). Seejärel andis Ta neile näidispalve, mis pidi olema nende enda palve eeskujuks.
Palve ei ole lihtsalt hulk sõnu, mida mõistmatult või kirglikult pomiseme. Ei, Jeesuse palves leiame nii korra kui ka struktuuri. Mõne inimese jaoks on šokeeriv, et millelgi nii vaimsel kui palvel võib olla süsteem või struktuur. Aga Kristuse palve annab eeskuju, milles on kõik palve olulised elemendid.
Kuigi pole vale korrata Meie Isa palvet, kui seda tehakse tähendusrikkalt ja mõttega, on siiski parem võtta meie Isa palve näidispalvena, mis pakub visandi põhielementidest, mida peaksid sisaldama nii isiklikud kui ka avalikud palved.
Niisugusena on Jeesuse visandpalve kavand, mida kasutavad paljud jutlustajad. Iga kavandi osa annab kätte asjad, mida peame palves meeles pidama. Palve iseenesest selgitab ja täiendab iga punkti.
Palve on kõikehõlmav, see sisaldab nii meie suhet Jumala ja kaasinimestega kui ka isiklikke vajadusi. Isegi soovide järjekord on oluline. Esimesed kolm on seotud Jumala ja Tema auga, järgmised kolm puudutavad meie inimlikke vajadusi. Järelikult peame andma Jumalale esimese ja kõige tähtsama koha, siis ja alles siis tegeleme iseenda ning oma vajaduste ja soovidega. Alles siis, kui Jumal saab oma õige koha, loksuvad teised asjad paika.
Täname Sind, Issand, et Sa võtsid aega palve õpetamiseks ja et Sa võtad meie vajadusi tõsiselt. Me soovime Sinult õppida, eriti palveelus.
In English