Jeesus ei teinud kunagi pattu, mille pärast kurvastada, kuid ometi Ta kurvastas patu ja selle tagajärgede pärast. Loeme, et Laatsaruse haua juures Jeesus nuttis (Jh 11:35). Veel oma maise elu lõpu eel avaldas Ta oma tundeid juutide vastu: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha“ (Mt 23:37, 38). Ja järgmises salmis kirjeldab Ta Jeruusalemma hävitamist.
Mõned kristlased arvavad, et kui neil on vahekord Jumalaga korras, siis nad pidevalt naeratavad ja lõkerdavad. See vaatenurk on ebapiibellik. Jeesuse sõnul ei ole kristlik elu ainult rõõm ja naer.
Kristlased kurvastavad oma pattude pärast, mis põhjustasid Jeesusele ristil kannatusi, samuti leinavad nad, nagu nende Issand, kadunud maailma pärast –, eksinud ja vägivallast räsitud maailma pärast, mille olukorda kajastab igapäevaselt uudistemeedia.
Jeesus kurvastas maailma ja koguduse pattude pärast ning nii peaksime Piibli prohvetite eeskujul ka meie tegema. „Veeojad voolavad mu silmist nende pärast, kes ei pea su Seadust!“ hüüdis Laulja (Ps 119:136). Hesekielile kirjeldati Jumalale ustavat rahvast kui inimesi, kes „ohkavad ja ägavad jäleduste pärast, mida selles linnas tehakse“ (Hs 9:4). Mõeldud on Jeruusalemma. Paulus kirjutas kurvastades valeõpetajatest, kes tema ajastu kogudustele peavalu valmistasid: „Sest paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena“ (F1 3:18).
Kristlased on kurvastajad. Nad leinavad nagu lähedase inimese surma pärast oma pattude pärast, mis olid Jeesusele toonud kannatusi. Ja nad leinavad patuhaige maailma pärast, mis vajab Jumala armastust ja päästet.
Kuid evangeeliumi paradoks on see, et lein on tee rõõmu juurde. Neid, kes leinavad, lohutab Jeesus iga päev ning nad leiavad veelgi rohkem lohutust, kui kohtuvad taeva pilvedes oma armastatud Issandaga.
In English