Ma ei oska tõsist üksildust kirjeldada muud moodi kui öelda, et see on nagu tume külmus, mis lõikab läbi südame. Mäletan aega, mil alustasin Euroopas magistrantuuris õpinguid ja olin just jõudnud linna, kus pidin kohtuma oma magistritöö juhendajaga. Ma ei tundnud selles linnas kedagi ning olin kavatsenud veeta seal palju päevi õppides ja uurimistööd tehes. Mind rõhusid paljud asjad: akadeemilised ülesanded, võõras paik, ja inimkontakti puudumine. Ma ei unusta kunagi seda sünget üksildust, mida ma tundsin, ja leevendust, mille leidsin sellele − Jumal võtab mind vastu ja tunneb mu hinge hästi.
Samaaria naine, kellega Jeesus Johannese evangeeliumi 4. peatükis kohtus, oli täiesti üksi. Teda ümbritsesid inimesed, kuid tal polnud ühtki tegelikku sõbrannat, kes oleks riskinud sellega, et teda nähtaks selle naisega koos kaevul. Piibli aegadel oli veetoomine naiste igapäevane ülesanne ning tavaliselt käisid nad gruppides (sellepärast mindigi kaevu juurde, kui sooviti naist leida). Kuid see naine oli häbiga täidetud. Ta tuli kaevu juurde keskpäeval ja üksinda, et keegi temalt midagi ei päriks. Ometi oli tema üksilduses veel midagi. Iisraelis ei saanud naine tavaliselt lahutust algatada, mis tähendas, et viis meest, kellega ta oli abielus olnud, olid ta hüljanud ja talle lahutustunnistuse andnud. Ja praegu heitis ta kõige hullemini kõrvale mees, kel polnud isegi sündsust temaga abielluda. Mis veelgi enam, esimesel sajandil võeti rohkem kui kolm korda lahutatud naist kui välja tõugatut. Sellepärast meeldib mulle, kuidas see lugu algab: „Ta pidi aga minema läbi Samaaria.“ (Johannese 4:4) Vajadus ei olnud geograafiline, sest oli ka teisi teid. Jeesus pidi minema, et pakkuda sellele üksildasele hingele oma igavese elu kinki (salm 10). Ta pidi naisele rääkima, et Ta on Messias, ning et Ta teab temast kõike, kuid ikkagi võtab ta vastu. Jeesuse kink oli naise jaoks! Pole ime, et see kohtumine muutis naise elu. Ja Tema kink on samamoodi ka sinu ja minu jaoks!
Minu vastus:
In English