Matteuse 7:22 ehmatav osa on see, kes jäetakse taevariigist välja. „Kuidas saab kõrvale jätta meid, kes me oleme olnud nii suured töötegijad ja teinud nii palju asju Sinu nimel?“ on nende imestunud hüüd.
See lõik ei ole ainus, milles kerkivad üles küsimused Jumala lõpliku kohtuotsuse kohta. Teine on tähendamissõna lammastest ja sikkudest Matteuse 25:31–46.
Ühele grupile ütleb Jeesus: „Tulge minu kuningriiki!“ Nad vastavad: „Aga kuidas me selleni jõudsime? Me ei ole nagu variserid, kes püüdsid kogu oma elu järgida tohutut hulka käske ja keelde.“
Jeesus vastab: „Te ei saanud aru. Kui mul oli nälg, siis te andsite mulle süüa. Kui ma olin vangis, siis te külastasite mind“.
Nad küsivad vastu: „Oot-oot! Kuidas see saab olla? Me ei ole Sind kunagi näinud ega Sulle toitu andnud.“
Jeesus vastab: „Aga kui te tegite seda ühele mu kõige pisematest vendadest, siis te tegite seda mulle.“
Umbes sel ajal läheb teine grupp elevile. Selles rühmas on üsna palju varisere. „Oota nüüd, Issand,“ hüüavad nad, „me pidasime hingamispäeva. Me pidasime kinni oma 1500 reeglist, mis puudutavad hingamispäeva. Maksime ka rangelt kümnist – isegi iga kümnenda lehe oma piparmünditaimedelt. Ja meil oli hea dieet. Issand, Sa pead meid päästma. Me väärime seda.“
„Noh,“ vastab Jeesus, „siin on ainult üks probleem. Kui ma olin vangis ja janus, ei teinud te minust väljagi.“
„Issand,“ tulistavad nad vastu, „kui me oleks hingest aimanud, et see oled Sina, oleksime kohe kohal olnud.“
Jeesus vastab: „Aga te ei ole asjast aru saanud. Te pole omaks võtnud minu kuningriigi suurt põhimõtet – armastust. Ja kui teil seda ei ole, ei saa te seal õnnelikuks.“
In English