Mitu aastat oleme Issanda aias olnud? Ja missugust kasu oleme Issandale toonud? Kuidas suhtume Jumala valvavasse silma? Kas meie aukartus, armastus, alandlikkus ja usaldus Jumalasse suurenevad? Kas oleme tänulikud Tema õnnistuste eest? Kas püüame olla õnnistuseks neile, kes on meie ümber? Kas ilmutame Jeesuse meelsust oma perekonnas? Kas õpetame Tema Sõna oma lastele ja räägime neile Jumala imelistest tegudest? Kristlane peab esindama Jeesust nii hea olles kui ka head tehes. Siis on elu kohal meeldiv lõhn − iseloomu ilu −, mis näitab tõsiasja, et ta on Jumala laps, taeva pärija.
Vennad, ärge olge enam laisad sulased. Igaüks peab kalduvuste vastu võitlema. Kristus tuli inimesi päästma pattudest, mitte pattudes. Ta on teinud meie jaoks võimalikuks omada püha iseloomu; ärgem olgem siis rahul puuduste ja vigadega. Aga sel ajal, kui taotleme tõsiselt iseloomu täiust, peame meeles pidama, et pühitsus ei ole hetkega saavutatav, vaid eluaegne töö. Paulus ütles: „Ma suren iga päev.“ (1. Kiri korintlastele 15:31) Võitmise töö peab jätkuma päev-päevalt. Iga päev peame vastu seisma kiusatusele ning saavutama võidu isekuse üle selle kõigis vormides.
Iga päev peame kalliks pidama armastust ja alandlikkust ning arendama endas neid iseloomu suurepäraseid jooni, mis on Jumalale meelepärased ja mis muudavad meid taeva õndsa seltskonna jaoks sobilikuks. Kõigile, kes püüavad seda tööd teha, on väga kallis tõotus: „Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.“ (Ilmutuse 3:5) − „Historical Sketches“, lk 181.
In English