Armastusekindlus ja kindel armastus

Me kõik kardame. Inimesi piinavad erinevad hirmud – mõned suured, teised väiksemad. Me tunneme hirmu elus hakkamasaamise pärast ja kardame surma. Mõned meist kardavad pimedat, teised üksiolemist. Hirm haigetsaamise ees halvab suhete loomist. Kartusest ebaõnnestuda ei teostata mitmeid ideid. Hirm Jumalat kurvastada pärsib meie vaimulikku arengut või mis veelgi ohtlikum – suunab meid hoopis vales suunas tegutsema.

Hirmu tundsid juba esimesed inimesed: „Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: ’Kus sa oled?’ Ja tema vastas: ’Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin...” (1Ms 3:9–10). Samas aga näitavad need salmid, milles meile kirjeldatakse esimest hirmu inimkonna ajaloos, ühtlasi ka seda, kuidas reageerib Jumal meie hirmudele. Jumal ei pööranud Aadamale selga. Vastupidi – Tema oli see, kes esimesena tuli Aadama juurde, see, kes esimesena kõnetas Aadamat. Jumal otsis Aadamat enne kui Aadam Teda: „Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?” (1Ms 3:9) Kõik järgnevad salmid näitavad, et läbi sellise raske perioodi, kus Aadamat ja Eevat oli halvanud hirm, hoidis Jumal ohje enda käes. Ta suunas neid mõlemat vaatama enda sisse ja isegi pärast seda, kui Ta pidi neile lausuma karmid sõnad nende tuleviku kohta, näitas Ta ometi suurt hoolivust ja hoolitsust nende suhtes: „Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga” (1Ms 3:21).

Jumal on armastus ja see armastus on kindel. Inimene vajab armastusekindlust. Meil on vaja mõista ja tunda, et Jumala armastus on tugevam kui ükskõik missugune hirm siin maailmas.

Karin Lukk