Iseloomu muutumine on maailmale tunnistuseks südames elavast Kristuse armastusest. Issand ootab, et Tema rahvas näitaks, mida Tema armu lunastav vägi suudab patuse iseloomu juures teostada, arendades seda harmooniliselt ning pannes rikkalikult vilja kandma.
Kuid Jumala eesmärgi täitmiseks tuleb teha ettevalmistused. Issand käsib meil kõrvaldada oma südamest isekus, mis on võõrdumise põhjus. Ta igatseb valada meile rikkalikul määral välja oma Püha Vaimu ning käsib, et valmistaksime selleks tee enesesalgamisega. Kui oma mina on Jumalale allutatud, siis avatakse meie silmad nägemaks komistuskive, mida meie ebakristlik käitumine on teiste teele veeretanud. Kõik need kivid käsib Jumal kõrvaldada. Ta ütleb: „Tunnistage siis üksteisele oma patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks.“ (Jaakobuse 5:16). Siis võime saada kinnituse, mille sai Taavet, kui ta pärast oma patu tunnistamist palvetas: „Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind! Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid, et patused sinu poole pöörduksid.“ (Psalmid 51:14, 15)
Kui Jumala arm valitseb südames, siis on meie hing ümbritsetud usu, julguse ja kristliku armastuse õhustikuga, mis annab vaimulikku elu kõigile, kes seda sisse hingavad. … Igaüks, kes on saanud osa Kristuse andestavast armastusest, kes on Jumala Vaimuga valgustatud ja tõe poole pöördunud, tunneb, et nende hinnaliste õnnistuste eest on ta võlglane iga hinge eest, kellega kokku puutub. Südamest alandlikke kasutab Issand selliste inimesteni jõudmiseks, kellele ordineeritud jutlustajad ligi ei pääse. Ta mõjutab neid lausuma sõnu, mis ilmutavad Kristuse päästvat armu. − „Tunnistused kogudusele“, 6. kd, orig lk 43.
In English