Kommunisti tunnistus piiblitunnist

Kas sinu tuttavad ja naabrid võivad olla sinule kindlad, et sa oled Jumala Sõna ja Kristuse kartmatu aktiivne tunnistaja?

Ühele seminarile (nii nimetati eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpul piibliuurimise seeriaid, mida peeti juba avalikes saalides väljaspool palvelaid) tuli keegi pensioniealine naine. Ta oli üsna huvitatud tõest ja oli aktiivne osavõtja. Ühel korral tõi üks tütarlaps kaasa kirja – suurele kirjapaberile oli peenes selges käekirjas mahutatud kogu Taanieli raamatu 2. peatüki seletus, mille keegi Tallinna sugulane oli aastaid tagasi nende perele saatnud, veel enne selle tüdruku sündi. Tüdruk näitas seda ja tunnistas, et meie tundides oli täpselt sama käsitlus, mis kirjaski ja see annab talle kindluse uskuda Piiblit kui muutumatut tõde. See tunnistus avas vestlused ja eelpool mainitud naine hakkas rääkima. „Ega minagi päris teadmatuse ole elanud. Olin kuuekümnendatel aastatel partorg erinevates majandites. Kui ma sattusin Torma kanti (vist „Kalevipoja” kolhoosi) ja pidasin mingi loengu ateismist, ei kukkunud see vist eriti veenev välja, vaid oli lihtsalt kohuse täitmine. Keegi mammi tõusis püsti ja ütles: „Sa ei jaga usust ega ateismist midagi, tule, ma viin sind oma naabrimemme Meeta juurde ja ta peab sulle tõelise piiblitunni!” Olin pisut pahane sellise avaliku vastuhaku pärast sellisel ajal, kus tegelikult usu propageerimine võrdus riigi reetmisega. Teadsin, et ega ma avalikult sinna minna küll ei või, aga uudishimu või miski sundis mind siiski Meeta juurde minema. Ja mul on tänini meeles, kuidas pärast lühikest tutvustust rääkis Meeta mulle üle tunni aja armastavast Loojast ja Lunastajast Kristusest. Tema oli küll usklik naine.”

Selle vestluse ajaks oli Meeta juba üle kümne aasta surnud, ta elas oma viimased päevad meie katuse all. Minule jäi ta meelde haruldase tänulikkuse ja lootusrikkusega. Ühel hingamispäeval, kui ta ei suutnud enam kirikusse kaasa tulla, oli ta köögis komistanud ega suutnud enam ise tõusta. Kirikust tulles kuulsime enne sisseastumist Meeta laulu: „Oh, ma igatsen sind mu kodumaa, kus kõik mure ja vaev on kadunud…” Nii ta laulis seal põrandal lauajalast kinni hoides ja meid koju oodates.

Kahjuks jäi see partorgi ametit pidanud naine minu teada vaid huviliseks, aga tema tunnistus oli tunnistus Jumala ustavast lapsest – tõelisest tunnistajast.

Olev Uuk