Ela nii, et sinu elust sünniks rõõmu

Kerjus vaatas münte karjuse peopesas. „Niisama annad?” imestas ta.

„On’s sul midagi vastu anda?”

„On sul midagi minu käest tahta?”

„Mida on sul mulle anda, mida ma ise mujalt ei saa?”

Kerjus näitas auku koti põhjas. „Mul ‘ole midagi anda.”

„Ma tean ainult ühte sorti inimesi, kellel ei ole midagi anda – need on surnud.”

Kerjus vaatas münte. „Ükski häätegu ‘ole liig väike. Viimast ma ‘või ää’ võtta, aga kui see sulle just koormaks on, ei või tagasi samuti lükata.”

„Võta, võta!” julgustas Marcus. „Mul elupäevi jagub. Teenin uue.”

„Mede päävad ‘ole oma teha.”

„No just! Mul on nüüd rahu südames, et sain ligimesele head valmistada ja mida enamat mul hinge rahuks veel vaja läheb, et hauda kaasa võtta, kui et rahus lähen puhkama ja rahus äratab Issand mind üles. Rohkem rõõmu on peamine! Kui sulle on midagi antud, siis rõõmustamiseks. On sul pill, seda kuulevad paljud, mängi kõigi rõõmuks. On sul riiet, jaga rahvale kirjud kuued, sest sa ise kannad nagunii üht korraga. Rikkust antakse väetimate teenimiseks, on palju vara, aita vaeseid, siis sa elad nii, et inimesed tunnevad rõõmu sinu olemasolust ja kui Issand tuleb, leiab Ta sind ennast rõõmsa südamega tegemas tööd, mis Ta sulle jättis.”

Aleksei Peetson