LÄBI KOLGATA KITSUSE

Lillian ja mina seisime Tuulte koopas ning silmitsesime läbi hämu Niagara juga, mis langeb 167 jala kõrguselt. Kaksteist miljonit kuupjalga vett minutis pahiseb alla üle joaserva. Olime näinud ilusat Ontario järve Niagarast allpool ja võimsat Erie järve, nende veevoogude allikat. Nüüd olime kahe suure järve vahelises kitsuses, et vaadata neist kõigist kõige mõjusamat vaatepilti – Niagara juga.

Ehkki kaks võimast kannatustejärve tähistavad ristile eelnevaid sajandeid ja ristile järgnevaid sajandeid, tungles Jumala kannatus – meie pattude pärast – läbi Kolgata kitsuse. Meie silme ees on kokkuvõtlik pilguheit, mille ajalugu paljastas inimlikul tasandil Jumala armastavast kannatavast südamest.

Eedenist alates on iga tehtud patt teinud valu jumalikule südamele. Mõtiskle, kuidas võis tunda end Issand, kui mees ja naine, kelle Tema oli loonud ja keda Ta armastas, tegid esimese patu. Kujutle Tema valu, kes mõistis, mida teeb patt nende elus ja nende järglaste elus tuhandeid aastaid.

Lõpuks mõtle Jeesuse kannatustest Kolgata kitsuses, kui kogu maailma pattude paine langes Tema õlule. “ Võtnud endale kohustuse surra patuse asemel, huvitub Ta samastumisest inimperekonna iga liikmega. Iga õel tegu, iga käsust üleastumine, iga vastuhakk – olgu mõttes või teos – läbistab Kristuse südame” (Ellen g. White Signs of the Times, 3.veebr. 1898, lk.1).

“Jumal näitas oma suurt armastust meie suhtes sellega, et saatis Kristuse meie eest surema, kui me alles patused olime.” Jumal tegi oma armastuse meie suhtes nähtavaks sellega, et valis surra, et meil võiks olla igavene elu ja igavene õnn.







Daniel R. Guild