Väga kaua aega tagasi olin midagi muusiku moodi. Õigupoolest õppisin ametlikult mitu aastat muusikat ja harjutasin päevas kuni kolm tundi. Oli aeg, mil mu sõrmed liikusid loomulikult üle instrumendi ja tõid pingutusteta kuuldavale muusikat. Aga oh häda, see oli palju aastaid tagasi. Dramaatiliste muutuste tõttu eluplaanides ja äärmiselt tiheda päevakava tõttu ei ole ma rohkem kui kolmkümmend aastat harjutanud.
Neil väga harvadel juhtudel, kui istun sama instrumendi juurde ja üritan mängida, ei vasta see mu puudutusele nii nagu varem. Muusika ei tule loomulikult ja sageli halan sellepärast, et see kõlab nii, nagu kannaksin mängimise ajal käpikuid. Olen mittekasutamise tõttu kaotanud anni, mis mul kunagi oli.
Samamoodi on talentidega, mille Kristus on sulle andnud: kui sa neid ei kasuta, siis need ei arene, vaid kaovad lõpuks ära. „Inimene, kes keelduks kasutamast oma jäsemeid, kaotaks peagi jõu neid kasutada,“ meenutab meile Ellen White. „Samuti on kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud võimeid, võimetu kasvama Kristuses, ning kaotab ka selle jõu, mis tal enne oli.“8
Esimesed vankuvad sammud Kristuse teenistuses võivad olla hirmutavad; mitte keegi, kes mõistab selle töö ulatust, ei tunne end tööks sobivana. Kuid nende andide kasutamisel, mille Jumal on juba sulle andnud, hakkab sinu usk kasvama ja sa õpid usaldama, et Ta kasutab neid sulle antud võimeid, et teha oma töö jaoks suuri asju. Mida enam sa oma ande kasutad, seda kindlamaks sa muutud, mitte iseenda peale, vaid Jumala armulikkuse peale.
Tähendamissõna talentidest rõhutab, et andide kasutamine ei ole üksnes sinu enda kasuks; Jumal ootab seda. See on üks esimesi usutegusid, mida sa värske usklikuna teed, ning tähendamissõna kohaselt on see sinu päralt kuni Jeesuse tagasitulekuni, mil sa jätkad selle kasutamist Jumala auks.
Kui sa suudad teha midagi Jumala auks. Ükskõik mida. Mis see siis oleks? Aga mis täpselt takistab sind seda praegu tegemast?
In English