Iidse Efesose linna külastamine oli üks mu elu hämmastavamaid kogemusi. Olin täiesti pahviks löödud, kui jõudsime iidsesse linna ja nägime nii paljude hoonete, raamatukogu ja tohutu suure amfiteatri suurejoonelisi varemeid. Külastasime ka traditsioonilist Maarja maja kohta mõne miili kaugusel. Alguses olin segaduses, sest me olime Türgis ja Jeesuse ema elas Iisraelis. Siis meenus mulle, et Jeesus usaldas oma ema armastatud jüngri Johannese hoolde, kellest viimaks sai Efesose koguduse vanem.
Johannes on kirja pannud Jeesuse viimased ütlused ristil, mida pole kirja pannud ükski teine evangeeliumi kirjutaja. Esimene ütlus on adresseeritud Tema emale ja armastatud jüngrile. Minu jaoks on hämmastav, et keset oma füüsilist ja veel suuremat vaimset piina mõtleb Jeesus oma emale. Ingel Gabriel oli Maarjat külastanud ja kui ta abieluväliselt lapseootele jäi, talus ta palju pilget. Ta oli näinud, kuidas juudi juhid hülgasid Jeesuse ning ta oli seetõttu palju valu tundnud. Ta oli hoidnud südames prohvetikuulutused Jeesusest ja nüüd seisis ta oma armsa Poja risti juures. Ja Jeesus austab oma maist ema sellega, et tagab talle hoolitsuse. Hämmastav! Kohelgem ka meie oma ema sellise hoole ja õrnusega! Võib-olla sellepärast, et Jeesuse vennad ei olnud veel hakanud uskuma, et Ta on Päästja (vt Johannese 7:5), tundis Jeesus vajadust usaldada oma ema armastatud jüngri hoolde: „Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!“ Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!“ Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde.“ (Johannese 19:26, 27) Jeesuse mure oma ema pärast, kelle Jumal oli valinud Teda siia ilma tooma, on veel üks meenutus Tema hellast südamest, mis tundis lisaks valule ka armastust ning ilmutas alati õrna hoolitsust. Ristil pakkus Jeesus õrnust ka igaühele meist. Tema võidukas armastus on meie tagatis.
Minu vastus:
In English