MAITSE JA VAATA

Südamelt kalk ja kibestunud mees, kes oli väga pikka aega lükanud tagasi kõik Jumala katsed temani jõuda, oli Londonis suremas. Nüüd, kus kõigile oli selge, et seekord ta enam voodist ei tõuse, otsustas üks tema sõpradest veelkord minna tema juurde Piibliga. Nähes sõbra kaenla all Piiblit, nähvas mees vihaselt: “Ah see oled jälle sina selle raamatuga. Korista oma vana Piibel siit minema! Ma ei taha sellega mingit tegemist teha!”

Kurvalt läks sõber koju oma pere juurde ja rääkis naisele, kuidas mees oli talle vastanud. Nende väike tütar, kes seda jutuajamist pealt kuulis, läks kiiresti oma tuppa, võttis oma üsna uue Piibli kaenlasse ja kiirustas selle uskmatu mehe juurde. Ta koputas uksele ja vana mehe hääl kutsus ta sisse. Kui tüdruk tuppa astus, küsis mees: “Ja mida sina, väike tüdrukuke, tahad?”

Laps vastas talle: “Noh, isa ütles, et sa ei tahtnud tema vana Piiblit, ehk sobib sulle minu uus?” Siis, endal pisarad silmis, jättis ta oma kalli Piibli voodi kõrvale lauale ja lahkus kiiresti majast.

Üsna varsti pärast seda mees suri. Kui põetaja ta surnukeha voodilt ära tõstis, leidis ta padja alt väikese tüdruku Piibli ja paberilehe, millel olid jäljed pisaraist. Sellele oli kirjutatud luuletus:

“Olen asjata katsetanud tuhandeid teid,

et leida taas lootust ja kaotada hirm;

Kuid see, mida tegelikult vajan vaid,

on siiski üksnes Jeesus.

Mu süda kui raud, mu hing on kui öö,

olen pime ja tundetult elupulss lööb.

Kuid nüüd tean, et valgust ja elu mul toob,

lihtne usk Sinusse, Jeesus.

Ta suri, Ta elab, Ta kostab me eest;

on armastus kõigis Ta tegudes;

ning Ainus, keda patune vajabki veel,

on igavesti Jeesus.

Mõnigi pilkab, heidab ette, et ei võtnud vastu Ta abi.

Kuid ma lähen, kaasas kogu mu süü ja häbi,

sest tean, mul on lootust, ja üksnes Tema läbi,

Tema, kelle nimi on Jeesus.”

– James Proctor

H. M. S. Richards, Jr.