Mul ei ole kunagi olnud kiusatust muuta kivid leivaks. Mitte kordagi kogu elu jooksul. Tegelikult pole see minu jaoks üldse kiusatus sel lihtsal põhjusel, et ma ei suuda seda teha. Ma võiksin järgmised kolm aastat veeta kiriku parkimisplatsi taga kiviaias, käskides kividel leivaks saada, ja mul poleks ühtki pätsi ette näidata.
Kuid Jeesus oleks suutnud. Loomistöö osalisena (Jh 1:3) oleks Ta suutnud teha leiva kivist või lausa mitte millestki. Ent selle jaoks pidanuks Ta tagasi võtma enesest loobumise ja kasutama oma jumalikku väge. Kivide leivaks muutmise kiusatus oli Messia kiusatus, suunatud Temale, kel polnud üksnes võimet seda teha, vaid kes ka teadis, et Tal on see võime.
Kuigi Jeesus oli kahtlemata näljane ja kuigi soovitus teha kividest leiba pidi tunduma ahvatlevana, ei jõua me asja tuumani, kui peame esimest kiusatust pelgalt isu rahuldamise kiusatuseks. Oma olemuselt oli see katse panna Jeesus kasutama jumalikku väge omaenda vajaduste rahuldamiseks. See teguviis olnuks hukatuslik lunastusplaanile, milles Ta pidi lootma Jumalale nagu kõik inimesed.
Veelgi olulisem on selle tähendus kõige tähtsama – risti – vältimise jaoks. Kividest leiva valmistamisega oleks Jeesus võinud kohe majanduslik-poliitilise kuningriigi rajada ning juudid oleksid Ta rõõmuga vastu võtnud.
See selgub Johannese evangeeliumi 6. peatükis, kus Jeesus toitis viis tuhat meest. Selles imes nägid juudid ettekuulutatud prohvetit, kes pidi olema nagu Mooses (5Ms 18:18). Kas polnud Jeesus teinud siis mannaimega võrdväärset imet? Lihtrahvas sattus nii vaimustusse, et nad püüdsid teda „vägisi kuningaks teha“ (Jh 6:14, 15). Isegi jüngrid haarati tol korral kaasa liikumisega teha Jeesusest poliitiline Messias (Mt 14:22).
Kuid Jeesus lükkas selle algatuse tagasi. Ta teadis, et ristitee on kuningriigi rajamisel kindla peale raskem kui vaeste toitmine nälgival maal. Ent Ta mõistis, et ristitee oli ainus võimalus patuprobleemi lahendamiseks.
Issand, kui ma rändan täna läbi elu, aita mul taotleda pigem Sinu tahet kui otstarbekat teekonda!
In English