Kas oled kunagi oma hoolimatuse tõttu kellelegi haiget teinud?
Mulle meenub juhtum, mida ma ei suuda kunagi unustada. See sündmus toimus ühel kevadõhtul Houstonis Texase osariigis. Mu 6-aastane tütar Bonnie oli alati väga rõõmus, kui ma pärast pikka tööpäeva koju tulin.
Ühel päeval, kui ma autoga ettevaatamatult ja hoolimatult maja sissesõiduteele keerasin, tormas ta ümber maja nurga, et mind väljasirutatud kätega tervitada.
Järgmisel hetkel nägin, kuidas ta pea vastu kapotti põrkas – ma sõitsin talle otsa. Ta lendas mitu meetrit eemale. Järgmiste sekundite jooksul käis mu peast läbi tuhandeid mõtteid. Kas minu hoolimatus oli hävitanud tema elu? Kas ma olin tekitanud talle parandamatu kehavigastuse? Kuidas võisin ma olla nii rumal, mõtlematu, vastutustundetu?!
Õnneks ei saanud Bonnie viga. Kuid ma olin sellest kogemusest muserdatud ja täiesti kurnatud. Ma süüdistasin end rängalt. Mul oli oma teo pärast kohutavalt kahju. Minu hoolimatus oli ohustanud mu ainsa tütre elu.
Kristlastena tunneme oma suhetes Jeesusega sama. Meie patt, meie vastuhakk ja mõtlematus põhjustas Talle kannatusi Kolgata ristil. Ta suri meie pattude eest. Ei, ei, ei! See on veelgi isiklikum. Ta suri minu pattude eest.
Kui vaatame risti, peame jõudma täieliku mõistmiseni, millised tagajärjed on patul. See võttis kõigi ajastute armsaima inimese elu, hävitas selle ristil.
Risti üks suuremaid eesmärke on näidata meile patu mõõtmatut jubedust. Kui näeme, mida patt tegi Kristusega, tunneme sügavat kurbust oma patu pärast. Nii ei kurvasta me vaid oma pattude pärast, vaid ka selle pärast, mida need patud tegid Jeesusele.
Kristlus algab patu tunnetusest. Kuid see ei lõpe sellega. Pealegi, kõik, kes on kurvad, saavad lohutatud. Jumal võtab kõik olemuslikult halva ja toob sellest esile maksimaalselt hea.
In English