Oli isadepäev, kui keegi hiilis Shannon Biggeri majja Takoma Park’is Marylandis, sidus ta voodi külge, vägistas ning viimaks tappis julmalt. Shannon oli siis kõigest 25-aastane. Mõne aja pärast tabati tema ründaja Anthony. Ta tunnistas kõik üles ning talle mõisteti eluaegne vanglakaristus ilma armuandmisvõimaluseta.
Kujutlege vaid Shannoni vanemate ja õe agooniat, kes elasid 3000 miili kaugusel Walla Wallas Washingtonis. Tema isa Darold Bigger, kes on Walla Walla kolledži religiooniõppejõud, oli saadud sõnumist ðokis ja segaduses. Hiljem kirjutas ta: “Ma olen alati olnud hirmul selle pärast, mida ma võiksin korda saata, kui keegi peaks mu tüdrukutele haiget tegema. Kuna olen üsna äkilise loomuga ja otsustes väga kindlameelne, olen alati lootnud, et nendel hetkedel hoiavad mu tugevad sõbrad mind tagasi tegemast midagi, mida võiksin hiljem kahetseda. Kuid neid tundeid ei tulnudki. Ei tulnud mingit hammaste-kiristamist Anthony, Shannoni tapja, peale; mitte ühtegi pulbitsevat kättemaksust õhkuvat kirehoogu. Pidage meeles, et see ei olnud mitte minu valik. Loomu poolest oleksin kindlasti käitunud teisiti. See oli Jumala and!…
Minu tõeline usukriis tuli alles mitu kuud hiljem. Kui Anthony kohtuistungi aeg lähenes, hakkas minus pead tõstma sügav rahutus. Ükskõik, kui palju ma ka ei püüdnud olla halastav, ükskõik, kui mitmeid kordi ma ka ei tuletanud endale meelde, et patu vihkamine jätab meile ikkagi võimaluse patust armastada, …. jäid need närivad keerdsõlmed mu kõhus alles. Ka esmakordne kohtumine temaga ei leevendanud olukorda. Ma ei märganud ta näos mitte kurbuse ega kahetsuse märkigi ja see kivistas mu südant veelgi. … Kui ta kaebas oma kohtuotsuse edasi ja taotles karistuse vähendamist, püüdes pääseda loomulikust karistusest selle teo eest, mille sooritamise ta oli ise üles tunnistanud, siis mu kannatus katkes. See teekond näitas mulle selgesti, kui sügavalt patune ma tegelikult olen. … Sügaval sisimas, oma juurtes olen ma vihane, vimmakandev, isekas ja andestamatu mees! Ma olen patune! Ma ei oska armastada oma vaenlasi nagu Issand on mind käskinud teha!” (Ministry, november 1997). Biggeri viha paranes hiljem.
Darold Biggeri viha kohtuotsuse peale oli isa normaalne reaktsioon inimese suhtes, kes oli jõhkralt tapnud tema tütre. Kuid see erines märkimisväärselt Jeesuse vastusest nendele, kes tõid Temale kannatusi ja surma. Jah, Kristus suri kogu selle vihase rahvahulga eest, kes nõudis Tema surma, Pilaatuse ja preestrite eest, kes mõistsid Jeesuse süüdi, isegi Anthony ja teiste patuste, sinu ja minu eest, “kui me alles patused olime”. Jeesusel ei olnud mingit kättemaksuhimu ja Tema reageering hukkajate tegudele oli suure armu and. Missugune võrreldamatu armastus!
Daniel R. Guild
In English