JEESUSE VÕIT SAATAN ÜLE

Ühel õhtul juhtis Thomas Carlyle Ralph Waldo Emersoni läbi Londoni idaosa kõige kehvemate tänavate. Kui nad nägid seal valitsevat viletsust ja pahesid, küsis Carlyle lõpuks: „Kas sa nüüd usud kuradit?“ Ükskõik, kas inimesed usuvad või ei usu Saatana olemasolusse, peavad nad maksma makse, et toetada orbudekodusid, haiglaid, vanglaid, heategevust ja sõda. Nad peavad kannatama valu ja surema.

Piibel kirjeldab Saatanat kui intelligentset ja kaunist olevust, kes on võimeline kujutama ennast oma iseloomule risti vastupidisena. Apostel Paulus kirjutab: „Saatan ise moondab ennast valguse ingliks“ (2. Ko. 11:14). Kuid Saatan on kõige kurja allikas ja edendaja. Ta tahab, et me kummardaksime teda Kristuse asemel. Ta on Kristuse peale kade ja tahab saada endale Tema koha taevas (Js. 14:13, 14). Nüüd on ta sõjajalal Kristuse ja Tema kirikuga viimases meeleheitlikus katses meie maailm Jeesuse käest ära kiskuda (Ilm 12). "Selle maailma" jumalana on ta uskmatuil mõtted sõgestanud, „nii et neile ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses“ (2. Ko. 4:4). Kuid Kristus purustas selle vastuhaku ristil. Ristil saavutas Kristus võidu Saatan üle, patu üle ja surma üle (Jh. 12:31, 32).

Meie maailm on lava, millel see võimas draama, suur võitlus hea ja kurja vahel parajasti käib. Me oleme draama lõppjärgus, kus langematute maailmade universum näeb, et armastus ontugevam kui patt ning Jumal on õiglane ja ustav. Kui kardin langeb, siis ei jää enam pattu ega kurbust. Universum on siis veatu. Valitseb igavene harmoonia, sest Jeesus, Jumala Poeg on hävitanud „kuradi teod“. Sellist maailma me igatsemegi! Keegi ei ole enam näljane, haige või kodutu. Ükski mõrtsukalik diktaator ei himusta enam võimu. Viha, valu, agoonia, pettumused ja südamevalu on igaveseks kadunud. Kaovad vanadus ja haigused. Ärgu see päev enam kaua viibigu! Ma suudan vaevalt oodata! Kas sina ka? HMSR