Kuidas oleksid sina vastanud niisugusele rahvale, kelle päästmiseks sa oleksid suremas? Kui see olnuks mina, oleksin ma ristilt maha astunud ja andnud neile täpselt seda, mille nad olid ära teeninud. Oleksin neile täiesti selgesõnaliselt näidanud, kes ma olen. Nad oleksid kahetsenud, et mind pilkasid. Muidugi võiksin kogu selle jama pisikese tuumapommilaadse sõuga maatasa teha. Kuid aeglane tuli oleks rohkem minu meele järgi. Peagi oleksid nad kõik minu ees kummargil ja anumas.
Võime olla tänulikud, et Jeesus ei olnud minusarnane. Kuid huvitav fakt selles olukorras on, et Jeesus on ainus ristilöödud inimene ajaloos, kes võinuks ristilt maha astuda. Ta võinuks kasutada oma jumalikku väge sellelt pääsemiseks. Aga Tema, „kes patust midagi ei teadnud“, otsustas jääda ristile ja surra meie eest, saada patuks, „et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees“ (2Kr 5:21). „Ma annan oma elu,“ loeme Johannese evangeeliumist. „Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.“ (Jh 10:17, 18) Jeesusel oli valikuvõimalus. Ta otsustas täita pigem Jumala tahet kui enda tahet. Ta otsustas jääda ristile.
Tõsiasi on, et juudi juhtidel oli täiesti õigus, kui nad hüüdsid: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa.“ Fakt oli, et kui Jeesus tahtis kõiki päästa, ei saanud Ta ristilt lahkuda. Jeesusel oli füüsiline võimalus, kuid mitte moraalne ega vaimulik võimalus. Ristilt põgenemine tähendanuks hüljata oma roll Jumala Tallena, kes pidi maailma pattude eest surema (Jh 1:29).
See on paradokside paradoks – ristilöödud Messias, surev Lunastaja.
Võime praegu Jumalat tänada, et Jeesus rippus ristil kibeda lõpuni. Tänu Kolgata ohvrile võime olla igavikus koos Temaga paradiisis.
In English