Palju aastaid tagasi, kui mu elus oli äärmiselt keeruline aeg, andis Jumal mulle imelise juhendaja. Ta oli väga oskuslik pastor ja nõuandja ning käis minuga üksildasel eneseavastamise rajal. Ta aitas mul maha koorida valukihid, üks teise järel. Kui mu süda oli paljastatud, alustasin siin maailmas pikimat võimalikku inimese teekonda − kolmteist tolli peast südameni −, millele oleme kõik kutsutud. Võib-olla kütkestab see Samaaria naise lugu mind just sellepärast nii väga − Jeesus paljastab naise hinge armastavate ja õrnade sõnadega kiht kihi järel.
Samaaria naine tuli vee järele keskpäeval: üksinda, tundes häbi ja kandes oma valusa mineviku koormat. Tema vestlus Jeesusega lülitub pidevalt ajaliku ja vaimuliku vahel, mis on Johannese evangeeliumi lugude puhul tüüpiline. Sel puhul vahetub vesi, mida naine tuli kaevust võtma, Eluveega, mida Jeesus pakub. Aga nagu enamik meist teeb, kui oleme haiget saanud, kasutab naine vältimisvõtet, et distantseerida end sellest Võõrast, et mitte lubada Tal puudutada paljusid valukihte, mis ümbritsevad ta südant. Kõigepealt palub Jeesus naiselt teenet: „Anna mulle juua!“ (Johannese 4:7) Naine vastab viit väljakujunenud vältimistehnikat kasutades, mis ilmselt olid varem hästi toiminid: eelarvamus (Johannese 4:9), religioosne üleolek (salm 12), pealiskaudne tõde (salm 15), religioossus (salm 20) ja edasilükkamine (salm 25). Põhimõtteliselt ütleb naine: „Isand, ma ei pea sellega praegu tegelema. Tuleb Messias ja Tema teeb kõik need asjad selgeks. Siis ma tegelen sellega.“ Aga Jeesus oli tulnud tema juurde ja tuleb meie juurde päästmise tegevuskavaga. Ta on kannatlik ja lahke ning koorib meie hingelt haiget saanud kihid maha ja paljastab meie südame Tema armastusele, eriti kui oleme saanud väga haiget. Tema soov on jõuda meie südameni, ükskõik kui sügavale valukihtide alla see on maetud. Ta soovib meile tuua oma pääste anni (salm 10). Enneolematu avaldusega teatab Jeesus naisele, et Tema ongi oodatud Messias! Ja Ta soovib sama teha ka igaühele meist.
Minu vastus:
In English