Saamuel

Aastate kestel, mis olid möödunud ajast, mil Issand esimest korda ilmutas ennast Hanna pojale, oli kogu rahvas hakanud tunnustama Saamueli kutsumist prohvetiametisse. Saamuel oli osutunud ustavaks Issanda sõnumitoojaks ja andnud kuulekalt edasi jumaliku hoiatussõnumi Eeli perele − nii valus ja raske kui see ülesanne ka oli olnud. „Issand oli temaga ega lasknud ainsatki oma sõna tühja minna. Ja kogu Iisrael Daanist kuni Beer-Sebani sai teada, et Saamuelist oli saanud ustav Issanda prohvet.“

Iisraellased tervikuna jätkasid ikka veel jumalakartmatut elu ja teenisid ebajumalaid. Karistusena pidid nad olema vilistite võimu all. Sel ajal külastas Saamuel linnu ja külasid kogu maal ning õhutas rahvast pöörduma nende vanemate Jumala poole. Tema jõupingutused ei jäänud tagajärjetuiks. Olles kannatanud kakskümmend aastat vaenlase rõhumist „kogu Iisraeli sugu ohkas Issanda järel käies“. Saamuel andis neile nõu: „Kui te kõigest südamest tahate pöörduda Issanda poole, siis kõrvaldage oma keskelt võõrad jumalad ja astarted, valmistage oma südamed Issandale ja teenige üksnes teda, siis ta päästab teid vilistite käest!“ (1. Saamueli 7:3)

Sellest näeme, et Saamueli päevil õpetati praktilist jumalakartust, südameusku, samamoodi nagu õpetas seda Kristus maa peal olles. Ilma Kristuse armuta olid religiooni välised vormid vanaaja Iisraelis väärtusetud. Sama väärtusetud on need tänapäeva Iisraelile.

Tänapäeval vajame samasugust virgumist tõelisele südameusule, nagu koges muistne Iisrael. Meeleparandus on esimene samm, mille peavad astuma kõik, kes tahavad Jumala juurde tagasi pöörduda. Keegi ei saa teha seda tööd ära teise eest. Me peame igaüks isiklikult alanduma Jumala ette ja kõrvaldama oma ebajumalad. Kui oleme teinud kõik, mis suudame, ilmutab Issand meile oma päästet. − „Patriarhid ja prohvetid“, orig lk 589, 590.