Vaigust krabisevad riided ja mitmekordne kaja

Ilmselt pole palju neid inimesi, kes oleksid käsitsi metsas vaiku kogunud. See oli raske, kuid looduslähedane töö. See tähendas meil Eestis mai algusest oktoobri esimese pooleni peaaegu pidevat metsas elamist. Kõigepealt tuli männikoor sobivast kohast õhemaks koorida, siis lõigata tüvele keskmine püstkanal ja kinnitada koonustopsik puu külge. Seejärel oli vaja iga kolme päeva järel tõmmata uus soon, millest sügiseks sai puutüvele suure sule taoline muster. Vaigu kogumine toimus iga kuu lõpul. Kõige selle juures tuli jõuda iga puuni ja neid oli 7000. Peagi krabisesid riided sinna pritsinud vaigupiiskadest ja puu juurest teise poole viis rada läbi sambla, liiva või turbamätta. Algul ei jäänud vaba aega üldse, sest uue kriipsu tõmbamisega läks kolm pikka päeva. Suve teisel poolel jõudis sama töö ära teha juba pooleteise päevaga.

See oli mu esimene töömehe-suvi ja viis mind lähikontakti loodusega. Jänesepoeg, kes vaevalt oli jooksuvõimeline; rebane, kes hajameelselt otse minu lõunaleiva juurde kõndis; öösel hullav metsseapere metsaonnist möödumas; öösorride omanäoline laul, mille sekka öökullihõisked; pärast vihma männinoorendikust läbi trügiv suuresarveline isapõder – kõik see on hingematvalt imeline ja seejuures tahaks lausa hõisata.

See hõiskamine on metsas imeline. Pärast vihma on männikus eriline kaja, mis kajab erineva kauguse ja kõrgusega metsarinnetelt tagasi erinevate intervallidega ja paljukordselt. Seda ei saa lõpuni kirjeldada, seda peab lihtsalt kogema, sest see võtab oma ilu ja erilisusega hinge kinni.

„Algselt kõneles Jumalast kogu loomistöö. Kristus ise „laotas laiali taevad ja rajas maa-alused”. Tema käsi asetas kosmoseavarustesse maailmad ning kujundas põllulilled. „Tema, kes kinnitab mäed oma rammuga ... Tema oma on meri, sest Tema on selle teinud” (Ps 65:7; 95:5). Tema täitis maa iluga ja õhu lauluga. Kõigele maa peal, õhus ja taevas kirjutas Ta sõnumi Isa armastusest.

Kuigi patt on rikkunud Jumala täiusliku töö, paistab sellest siiski veel läbi Jumala käekiri. Veel praegugi kuulutab kogu loodus Tema ülevat au” (Ellen G. White, „Ajastute igatsus”, lk 20).

Olev Uuk