Oo, kui ilusad porgandid!

Paljud inimesed ja ka usklikud peavad loomulikuks, et tõemeelseteks usklikeks saadakse ikka kas õnnetuse või häda tõttu. Olen kuulnud mõnelt toredalt usklikult küsitavat: „Mis sinuga juhtus, põed vähki või sai mõni lähedane õnnetult otsa või mis juhtus, et sa nii tõemeeli uskuma oled hakanud?” Mind on selline lähenemine alati häirinud. Selles on midagi, mis pole meile avaldatud Jumala plaanide ega iseloomuga kooskõlas.

„Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; … ma kummardasin tema juurde ja toitsin teda!” (Ho 11:4).

„Ma teen sind targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides!” (Ps 32:8).

Kas sellist Jumalat saab siis andunult austada vaid hädas või hirmu pärast? Taevased langemata olevused ei teeni Jumalat ju häda ega hirmu pärast!

„Ja kõik inglid seisid aujärje ja vanemate ja nelja olendi ümber ja heitsid aujärje ette silmili maha ja kummardasid Jumalat ning ütlesid: „Aamen, kiitus ja austus ja tarkus ja tänu ja au ja vägi ja ramm meie Jumalale ajastute ajastuteni! Aamen.”” (Ilm 7:11:12).

Aastaid tagasi olin ühe ristimise juures, kus ristiti ka üks pensionile jäänud pedagoog – muusikaõpetaja. Ta oli pisut kirikliku taustaga, lapsena ristitud, koolis käinud ajal, mil seal oli ka usuõpetus, kuid isiklikku usuelu tal polnud. Ta elas ilusas kohas maal ja kord aiast porgandeid võttes, mis olid tollel aastal eriti ilusad, tundis ta ülevoolava tänu vajadust. Kõik oli nii ilus ja hästi, aga keda siis õigupoolest tänada? Sellest hetkest hakkas ta Jumalat otsima ja peagi oli ta ühe seminari koosolekute kuulajate hulgas ning sai ristitud. Selle inimese tänu oli siiras ja ta oli õnnelik, et on olemas meid armastav Jumal, keda tänada ja kellele võib ka end täiesti anda.

See on üks ilusamaid tunnistusi pöördumise põhjustest. Ilmselt on see lähedal sellele, mis valmistab meid armastavale Taevasele Isale heameelt.

„Me oleme Jumala tunnistajad, kui meie elu kõneleb jumalikust väest. Iga inimese elu on teistest erinev ning ühe inimese kogemused erinevad oluliselt teise omast. Jumal soovib, et meie tänu Talle oleks isikupärane. Kui kallite tunnistustega Tema armust liitub Kristuse sarnane elu, on tegemist vastupandamatu väega, mis päästab inimesi.” (Ellen G. White, „Ajastute igatsus”, lk 347).

Olev Uuk