Võib tunduda imelik, et olen tänase peatüki pealkirjaks pannud „Palveta Jumala poole“. Kuid just seda käskis Jeesus meil teha: „Palveta oma Isa poole.“
Sa võid küsida, kas on siis veel kedagi, kelle poole palvetada? Ma arvan, et sellele küsimusele on palju vastuseid. Üks vastus on loos variserist ja tölnerist, mille Jeesus jutustas Luuka 18. peatükis. Ta ütles, et variser rääkis pigem iseenesega kui Jumalaga. See, et me palvetame, ei tähenda veel, et me palvetame Jumala poole.
On mitu punkti, mida peaksime Jumala poole palvetamise juures arvestama. Esimene on see, mida võiks nimetada välistamise protsessiks. Me peame Isa poole palvetades teatud asjad kõrvale jätma. Me peame välistama hulga takistavaid igapäevaseid mõtteid ja muresid. Me peame keskenduma Temaga suhtlemisele, nagu pöörame täielikku tähelepanu igale inimesele, kellest me hoolime ja lugu peame. Isiklikus palves peame sisenema Jumalaga omaette ruumi, kus räägime nelja silma all. Me peame otsima Jumalat ja kiitma Teda kogu oma südame, mõistuse ja hingega. See omaette ruum võib olla nii tegelikus toas kui ühissõidukis. Me võime paluda Jumalat salajas ükskõik millises kohas.
Teine punkt, mida peame Jumala poole palvetamise juures silmas pidama, on see, et kui me palvetame, astume Tema ligiolusse. Me oleme Lõpmatu vastuvõtusaalis. Ja Isa, olles Isa, muretseb meie pärast nii nagu meiegi oma laste pärast. Ta kuulab!
Kolmandaks, me võime palvetada Jumala poole kindlustundega. Me võime tulla julgusega armu aujärje ette tänu sellele, mida Jeesus tegi meie heaks Kolgatal ja teeb meie heaks taevas.
See on hea sõnum. Miks mitte palvetada sagedamini Jumala poole?
In English