„Mil ma joon uut“

Avaldatud 9.7.2021, rubriik Päeva sõna

Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!“ Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.“

Matteuse 26:26−29

Lapsena oli osasaamisteenistus mu vanemate kirikus minu jaoks pühalik toiming, peaaegu nagu matused. Kui jagati sümboleid, langes koguduse peale püha vaikus, mis muutis isegi juhusliku allasurutud köhatuse jultunuks. Sünge atmosfäär oli minu jaoks täiesti loogiline. Me ju meenutasime kõige kohutavamat tegu inimkonna ajaloos − Jumala Poja vihkamisväärset surma. Täiskasvanuna hindan jätkuvalt selle hetke vaikset pühalikkust ja võtan aega, et kalliks pidada minu lunastuse kõrget hinda ja Jumala sügavat armastust tühiste patuste vastu.

Pühalik? Jah. Aga täiskasvanuna märkan paratamatult, et Jeesuse mõte osasaamisteenistuse jaoks ei olnud lihtsalt mälestamine. See seati sisse ettepoole vaatavaks lootusehetkeks, mis meenutab regulaarselt Jumala suuremeelset plaani − Kristuse murtud ihu ja valatud veri tähendavad, et ühel päeval saame taas täiesti terviklikuks.

„See on viimane kord, kui me niimoodi koos sööme,“ ütles Jeesus oma jüngritele, „kuni selle ajani, mil oleme turvaliselt kuningriigis.“ „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote,“ kirjutas Paulus hiljem, „kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.“ (1. Kiri korintlastele 11:26)

Kuueaastaselt tegin läbi väga valusa jalgade kirurgilise protseduuri. Märkimisväärsed armid on tänapäevani alles ja kui ma neid vaatan, tunnen ikka veel operatsioonijärgset valu. Kuid need meenutavad mulle ka midagi väga olulist: selle valusa hetke tõttu suudan ma praegu kõndida. Ei, ma suudan joosta.

Samamoodi on osasaamisteenistusega. See viitab tagasi meie maailma kõige hullemale hetkele, mil patu kohutav tõde ilmnes täielikult ja meie inimlik häbi oli kõige sügavam. Vaikne hetk risti häbi üle mõtlemiseks võib olla rõhuv kuni selle määrani, et osasaamisteenistus on tõepoolest erakordselt sünge. Patused peavad siiski olema jumaliku armastuse läheduses.

Kuid ristiga ei lõppenud Jeesuse plaan meie jaoks; Ta kavatseb meile järele tulla ja igavesti meie lähedust nautida. Me sööme leiba ja joome karikast pühalikult, aga samal hetkel hakkab meie süda laulma, sest me teame, et Jeesus tuleb tagasi.