See naine oli ebatõenäoline evangelist. Kuid siis oli tal erakordne sõnum, mis sobis kokku tema erakordse (loe: kurikuulsa) eluga. Ta teatas külaelanikele, et oli kohtunud mehega, kes oli rääkinud talle kõigest, mida ta oli teinud. See pani neid kuulatama. Sest naine oli teinud palju ja kõik teadsid sellest. Tema tunnistuse tulemusena liikus küla tuumik kaevu juurde, naine nende eesotsas.
„Ajastute igatsusest“ loeme: „Niipea kui Samaaria naine oli leidnud Päästja, tõi ta ka teised Tema juurde. Ta osutus tegusamaks misjonäriks kui Jeesuse jüngrid. Jüngrid ei näinud Samaarias misjonipõldu. Nende mõtteis keerles see suur töö, mida pidi tehtama tulevikus. Nad ei näinud, et käeulatuses oli valmimas lõikus. Kuid naise kaudu, keda põlati, sai terve linn kuulda Lunastajast. Tema tõi kaasmaalased valguse juurde.
Samaaria naine esindab tööd, mille teostab praktiline usk Kristusesse. Iga ustav jünger on sündinud Jumala riigi misjonäriks.
See, kes joob elavat vett, saab eluallikaks. Saaja muutub andjaks. Kristuse arm hinges on nagu allikas kõrbes, mis vuliseb kõigi jaoks ja paneb need, kes on hukkumas, janunema eluvee järele.“ (orig lk 195)
Samaaria naine võis olla ebatõenäoline evangelist, kuid ta oli edukas. Tal oli sõnum oma patust ja oma Lunastajast ning see pani teised asja ise uurima. Selle käigus leidsid nad ka isikliku Päästja.
Enne Jeesuse tulekut naise ellu oli nii ta ise kui ka tema naabrid pidanud teda lootusetuks juhtumiks. Kuid Jeesus tegi tema elus kaks imet: Ta aitas tal minevikust vabaks murda ja avas tema ees uue tuleviku.
Sellest perspektiivist vaadatuna ei saa Jeesuse kohta muud öelda kui „maailma Päästja“.
In English