Mul oli visuaalse abivahendi idee, mis muudaks mu jutluse meeldejäävaks. Soovisin illustreerida mõtet tähendamissõnas pulmapeost ja mehest, kes oli seal ilma peorõivasteta (vt Matteuse 22:1−14). Selleks tõin kirikusse suured valged kilekotid igaühele selgapanemiseks. Kirikus oli rohkem kui tuhat inimest. Oli paras vaatepilt näha kogu kuulajaskonda valgesse riietatuna. Järgnenud sketšis viidi üks musta riietunud isik välja, sest ta keeldus pakutud rõivast selga panemast.
See tähendamissõna ei ole ainus koht Piiblis, kus Jumal teeb selgeks, et meie enda vaimulik „riietus“ ei ole piisavalt hea, et me taevasse sobiksime. Läbi kogu Piibli kujutatakse pattu kui riietumiskriisi. See sai alguse Aadama ja Eevaga, kes, olles patustanud, mõistsid, et nad on alasti (1. Moosese 3:7). Selle asemel et joosta tagasi Jumala juurde ja paluda andestust ning Jumala katte taastamist, otsustasid nad õmmelda kokku viigilehti ja teha ise endale kehakatted, mis ei olnud Jumalale vastuvõetavad. Ikka ja jälle pakub Jumal päästerõivaid, mille Ta on meie jaoks valmistanud (vt nt Jesaja 61:1−4, 10, 11; Sakarja 3:1−5). Evangeeliumides on sama mõte tähendamissõnadel, näiteks sellel, mis asub Matteuse 22. peatükis. Isegi Luuka 15:22, kus kadunud poeg tagasi tuleb, on isa esimene käsk tuua parim kuub ja talle selga panna. Piibli viimases raamatus on Jumala palve, et Laodikeia kogudus ostaks Temalt valged rõivad (Ilmutuse 3:18), nii et nende alastiolek saaks kaetud. Kurb osa on, et Laodikeia on uhke oma paljude vaimulike õnnistuse ja jõukuse üle; nad ei mõista oma vajadust. Nad ütlevad: „Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki“, ning Jumal vastab: „Sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.“ (Ilmutuse 3:17) Jumala lahendus on anda meile oma õiguse rüü, mille Ta ostis Jeesuse vere kõrge hinnaga. Võta Tema helde pakkumine vastu! Päästerõivast ei ole meie riidekapis, selle saab ainult Temalt!
Minu vastus:
In English