Matteuse 5:4 kasutatud sõna „kurvastama“ tähistab kreeka keeles kõige suuremat leina. Seda sõna kasutati surnu leinamise kohta. Kreekakeelses Vanas Testamendis on see sõna valitud väljendama Jaakobi leina, kui ta uskus, et tema poeg Joosep on surnud (1Ms 37:34). See peegeldab sügavat leina. Nii võimendab William Barclay teist õndsakskiitmist: „Õndsad on need, kes kurvastavad nagu surnut leinates.“
Kuid kuigi surnu leinamine tabab Matteuse 5:4 kogemuse intensiivsust, ei peegelda see selle tähendust. Teise õndsakskiitmise sügav kogemus on tabatud tänases piiblitekstis: „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?“ (Rm 7:24) See karje räägib meile midagi sellest, mida leina all mõeldakse. See peegeldab inimest, kes on nii kurb, et ta nutab hingeahastuses. Kristlased teavad, mida tähendab tunda end ebaõnnestumiste tõttu täiesti lootusetuna.
„Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head,“ hüüatas apostel Paulus. „Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“ (Rm 7:18, 19)
Kristlased kurvastuvad, kuna nad tunnetavad oma väärtusetust. Pole juhus, et Jeesuse esimene kuulutus Matteuse evangeeliumis oli: Parandage meelt! Meeleparandus tähendab enda patususe äratundmist ning sellest lahtiütlemist. See on leinamine, et olen patune, ja Jumala poole pöördumine andestuse saamiseks.
See pole pinnapealne kogemus. See tuleb südamest. See on nagu lein surnute pärast. Aga koos leinaga tuleb ka lootus. Pealegi, „kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9)
Nõnda toob lein võidu. Negatiivne tuleb enne positiivset. Olen patus süüdi mõistetud, et saaksin kogeda päästmisrõõmu.
In English