ISA ERAKORDNE ARMASTUS

Luuka evangeeliumi 15. peatükis räägib Jeesus loo poisist, kes läks raisku. Ta kasvas üles kristlikus kodus ja tal oli palvetav, lahke, armastav ja õrnasüdameline isa. Isa süda peaaegu murdus, kui poeg ühel päeval ütles: „Isa, ma lähen kodust ära. Ma olen tüdinenud kõigist neist rumalatest piirangutest. Ma tahan välja minna ja elu nautida, ma lähen suurlinna.“

Poeg lahkus kodust ja läks tolle aja New Yorki. Ta oli kambas populaarne kuni tal raha jagus. Kuid ta mängis õnnemänge, kulutas raha lõbunaistele ja tundis mõnu joomisest. „Tema nooruse aare sai raisatud. Hinnalised eluaastad, mõistuse jõud, nooruse eredad eesmärgid, vaimulikud püüdlused – kõik kulusid ihade tules“ (Kristuse tähendamissõnad, lk. 199, 200.).

Kui raha otsa sai, kadusid ka sõbrad. Noormees tundis end sisemiselt tühjana. Meeltheitvalt üksildase ja näljasena kadestas ta isegi sigu nende toidu pärast. Tajudes oma raisatud elu ja mõistes, kui kohutav on kadunud olla, jäi ta mõttesse. „Ma lähen isa juurde,“ otsustas ta „ja palun, et ta mind oma sulaseks võtab.“

Isa oli tema pärast palvetanud ja teda oodanud. Kui poeg „alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis“ pojale vastu (Lk. 15:20). Haarates oma isemeelse poja kaissu, kattis ta tema suudlustega. Isa ütles vanemale pojale: „Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud“ (salm 32).

See andestav isa on Jeesus. Meie oleme andestuse saanud lapsed. „Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks!“ Mõelge vaid, mida see meile tähendab, kui Jumala lapsed tulevad Isa juurde koju. See annab meile päästekindluse, mis toob kaasa täiesti uue õnneliku elu – ja taeva lootuse. DRG