Me peame palvetama Vaimu väljavalamise pärast kui patuhaige hinge ravimi pärast. Kogudus vajab meeleparandust. Miks ei peaks me alandama end aru aujärje ees kui koguduse esindajad ning murtud südame ja vaimuga anuma tõsiselt, et meile valataks välja Püha Vaim kõrgelt? Palvetagem, et kui seda heldelt jagatakse, saaks meie külm süda elustatud ja meil oleks arusaamist mõista, et see tuleb Jumalalt ning me võtaksime selle rõõmuga vastu.
Mõned on pidanud Vaimu soovimatuks külaliseks, keeldunud rikkalikku andi vastu võtmast ja tunnustamast, pöördunud sellest ära ja pidanud seda fanatismiks. Kui Püha Vaim tegutseb inimeses, ei küsi ta meilt, kuidas seda teha. Sageli tegutseb ta ootamatul moel. Kristus ei tulnud nii, nagu juudid ootasid. Ta ei tulnud neid rahvusena ülistama. Tema eelkäija tuli Talle teed valmistama, kutsudes rahvast oma patte kahetsema, meelt parandama ja ristitud saama. Kristuse kuulutus oli: „Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (Markuse 1:15)
Juudid ei võtnud Kristust vastu, sest Ta ei tulnud nende ootustele vastavalt. Piiratud inimeste ideid peeti eksimatuks nende auväärse ea tõttu. See on ka praegu koguduste jaoks oht, et piiratud inimeste väljamõeldised määravad, kuidas täpselt Püha Vaim tuleb. Kuigi nad ei hooli selle tunnustamisest, on mõned seda juba teinud. Ja kuna Vaim tuleb kindlasti − mitte inimesi ülistama ega nende ekslikke teooriaid toetama, vaid maailma õigust tooma pattu noomima − ja paljud pöörduvad Temast ära. … Püha Vaim ei meelita kedagi ega tegutse ühegi inimese plaanide järgi.
Piiratud, patused inimesed ei muuda Püha Vaimu. Kui Vaim tuleb noomijana, ükskõik missuguse inimese kaudu Jumal otsustab Ta saata, siis on inimese kohus kuulda ja Tema häälele kuuletuda. − „The Ellen G. White 1888 Materials“, lk 1540, 1541.
In English