Jumal kõverpeeglis – diakoni armuke

Kas oleme mõelnud, et me ei ela vaid oma õnneks või õnnetuseks? Meie elust võib sõltuda kaasinimeste õnn või ebaõnn.

Kohtasin üht noort neidu, kel polnud tuju millekski ja ilmselt oli see meie kohtumine esimene kodust väljatulek, et midagi ette võtta ja uut õppida. Ta oli kunstnikutalendiga, kuid elus kõrvetada saanuna peaaegu apaatne. Kui ta hakkas oma lugu rääkima, püüdsin anda märku, et lahendus kõigele võib tulla vaid Jumalalt. „Jumal on mind petnud ja ma ei saa Teda kuidagi usaldada.” Olin väga ebameeldivalt üllatunud, kui tüdruk edasi rääkis.

Nende pere oli vanavanemate kaudu õigeusklik ja nii oli neil perekonnatuttavaks üks õigeusukiriku diakon. Ta oli tüdrukust kaks korda vanem, aga millegipärast tekkis neil suhe, mille tulemusena lootis neiu leida õnneliku pereelu. Kuid siis hakkasid ilmnema tõigad, mis teda häirisid. Tuli välja, et mees on abielus, kuid oma naist ta ei armastavat ja uus imeline elu võivat alata. Siis selgus, et mehel on umbes temavanused tütred ja mees püüdis mu vestluskaaslast nendega sõbrannaks teha, et siis teda avalikult oma tütre sõbrannana koju viia. Aga ikkagi ei järgnenud lahutust ega uut abielu, vaid mees tegi kummalise ettepaneku: jäägu neiu lihtsalt tema armukeseks. Neiu oli muidugi väga endast välja läinud, nii et kadus lausa eluisu. Selle peale oli diakon pakkunud lahendust: „Kui tahad, viin su Kreekasse õigeusukloostrisse ja mõne nädala aastas saan siis sinuga koos olla. Ega sa seal nii väga üksik pole, mul on seal juba üks eesti tüdruk…” Edasi neiu enam ei kuulanud. Pärast seda ei ole ta selle mehega enam suhelnud.

Meie tegevus, mille juures me kokku puutusime, kestis paar kuud ja üsna lõpuks arvas neiu, et Jumal on ilmselt siiski teistsugune kui see „usklik” mees. Ta loobus mõttest asi avalikustada, sest ilmselt oleks asunud kirikujuhid oma diakoni kaitsma ja neiu oleks avalikult valetajaks ja abielurikkujaks tembeldatud. Meie eelviimasel koostööpäeval oli mul kaasas raamatuke „Tee Kristuse juurde” ja viimasel päeval oli ta nagu elu sisse saanud ja ütles, et Jumal hoolib siiski ka temast.

„Pöördumatu inimene, vihjates nimekristlastele, vabandab end mõnikord ütlusega: «Ma olen sama hea, kui nemadki. Nad pole oma käitumises ennastsalgavamad, kainemad ega valvsamad, kui mina. Nad armastavad lõbu ja enesehellitamist nagu minagi.» Niiviisi vabandatakse teiste vigadega oma kohustuste hooletusse jätmist. Teiste patud ei vabanda aga kedagi. Issand ei ole meile jätnud eksivat, inimlikku eeskuju. Meile on antud eeskujuks veatu Jumala Poeg” (SC 32).

Olev Uuk