Kuldõunu kingituseks

Ma olen alati tundnud puudust oskusest õigel ajal õigeid sõnu leida. Kui palju kordi olen õhtuti uuesti oma mõtteis mänginud läbi päeval toimunud sündmusi ja siis tulevad alati kõige paremad laused meelde. Kuid siis on juba hilja. Seda hetke, mil neid sõnu tegelikult oleksin pidanud ütlema, ei saa enam kunagi tagasi.

Kas oled kunagi mõne inimese surma järel tundnud ängistavad kahetsust ütlemata jäänud sõnade pärast? Võib-olla olite mingis küsimuses eriarvamusel ja see jäigi lahendamatuna teie vahele. Või hoopis oli kõik vägagi korras ja elu kulges lihtsalt oma rada, kuid nüüd tunned, et oleksid võinud mõnigi kord talle öelda midagi erilist – midagi ilusat, südamlikku, midagi, mis ainult temale rõõmu oleks teinud.

Miks küll on nii raske öelda häid sõnu? Täpselt ei teagi. Võib olla kardame end näidata nõrgana, või kardame, et meie sõnu võetakse pelgalt meelitamisena, meid ei mõisteta õigesti, või hoopis eeldame, et teine teab seda niigi, või siis lihtsalt ei oska me end avada. Ükskõik, mis selle põhjuseks ka ei ole, ära lase sellel saada takistuseks. Mõtle, kellele saaksid sina täna öelda midagi erilist ja seeläbi talle rõõmu valmistada. Kui sinu südames on siiras soov kinkida teisele inimesele „kuldõunu hõbevaagnal”, siis tea, et Jumal on kõiges sinu kõrval ja annab sulle õiged sõnad õiged ajal: „Ja nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima” (2Ms 4:12).

Karin Lukk