Jeesus ei ütle meile Matteuse 6. peatükis, et materiaalsel varal ehk „mammonal“ on midagi viga. Ta ütleb, et neil õnnistustel peab olema oma õige koht meie elus. Selle asemel, et pidada ülitähtsaks õnnistusi, tuleb neid näha seoses Jumalaga, kes need andis. Nad ei tohi olla meile isandaks. Pigem peame meie olema materiaalsete õnnistuste peremehed Jumala teenistuses.
On mitu asja, mida peame meeles pidama seoses materiaalsete õnnistuste ja meie suhte kohta nendega. Esimene on see, et nad kuuluvad Jumalale. „Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad,“ ütleb laulik (Ps 24:1). „Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel. ... Kui mul oleks nälg, ei ma ütleks seda sulle; sest maailm ja selle täius on minu päralt.“
(Ps 50:10, 12).
Räägitakse lugu suurlinna koolitüdrukus, kes oli õppereisil maale. Ta nägi esimest korda elus kevadist metslillede üliküllust küngastel. Pöördudes oma õpetaja poole, küsis ta: „Kas sa arvad, et Jumal oleks vastu, kui ma valiksin ühe Tema lilledest?“
Tal oli õigus. Kõik, mis on, kuulub Jumalale.
Teine asi, mida me kristlastena peaksime tähele panema, on see, et me oleme Jumala majapidajad. Ta usaldab meile materiaalsed hüved, et saaksime neid teistega jagada. Mõnele oleme vaimulikud teenrid, kuid kodututele ja näljastele oleme aeg-ajalt kutsutud jagama materiaalseid õnnistusi, mida Jumal meile on andnud. Majapidaja põhimõte ei kehti mitte ainult raha, vaid ka meie talentide ja annete kohta.
Jeesuse tähendamissõnas oli isand see, kes andis välja talendid, mida tuli kasutada, kuni ta tagasi tuleb. Nii on see ka päriselus. Me oleme majandusjuhid, mitte omanikud. Me oleme Jumala vahendajad.
In English