Sõnad, sõnad, sõnad...

Sõnad on mõtteis. Sõnad on lauseis. Sõnad on luules. Sõnad on laulus. Neil kõigil on oma osa inimese elus. Mõnikord taban end teed käies sõnu ütlevat – mõte on ulatunud mõttest kaugemale ja saanud väga reaalseteks sõnadeks, mida siis suu välja öelda püüab.

Keegi on öelnud – sõnad surevad, kui nad on välja öeldud. See pole õige. Sõnadel on omadus just siis oma elu alustada. Kui nad on minus – varjatud ja peidus, sageli ma isegi ei tea neid –, on nende mõju ehk mingil määral aimatav. Kui ma nad enda sügavusest üles leian, võin ju proovida, kuidas võiks elada sõna „sõber” ja kuidas väljend „ma hoolin sinust”. Võin mõttes proovida öelda neid erinevatele inimestele erineva hääletooni, erineva tempoga. See on huvitav mäng.

Kui olen aga sõnad suust lendu lasknud, lõpeb mäng ja nad hakkavad elama oma elu. Nad kas tõstavad kedagi üles või alandavad. Nad võivad tuua rõõmu, aga samahästi võivad nad kedagi kurvastada. Nad võivad parandada haavu, aga samuti kellelegi haiget teha.

Inimeselt inimesele edasi liikudes meie öeldud sõnade mõjuala laieneb. Nende sisu transformeerub. Headest mõtetest kantud sõnad sünnitavad üldreeglina enda ümber palju enam head, kui algselt neisse panna suudeti. Samas kui kurjad, solvavad sõnad hakkavad enamasti tegema laastamistööd, mille tagajärgi poleks kartagi osanud.

Mõelgem, millise toime anname sõnadele, mida oleme „ellu lubanud”. Milliseid sõnu saadame teele täna? Millise sõnumi neisse paneme? Millist elu nad edasi elama hakkavad? Loodetavasti on need sõnad õigel ajal.

Anne Vahtramäe