Kergem on pidada jutlust, kui oma sõnade järgi talitada. Seda teab iga lapsevanem, iga abikaasa, pastor, tööandja. Kuid põhiline on just praktiseerimine ja selles kõik seisnebki. Aga sellegipoolest eelistan ma jutlust pidada.
Ja nii ka variserid. Paljud nende ideed olid üsna kasulikud ja õiged, kuid nad ei suutnud ise oma religiooni vaimus elada. Nad pidasid seadusi ja toimetasid usulisi kombetalitusi, kuid liiga sageli puudus neil sisemine sügavus.
Just sellest palvetamise probleemist räägib Jeesus Matteuse 6:5. Variserid ei palvetanud mitte seetõttu, et nad tahtsid rääkida Jumalaga, vaid sellepärast, et nad tahtsid, et teised peaksid neid palveinimesteks.
Meie jaoks on täna oluline see, et me tegutseme mõnikord lähtuvalt samast motivatsioonist nagu tolle aja variserid. Ka meie palvetame vahel välise mõju pärast. Meilgi on vahel kiusatus omada sügavalt uskliku ja palvemeelse inimese reputatsiooni. Jeesus ütleb mäejutluses, et selliste motiivide allikaks pole Jumal. Palve ajal ei tohiks me olla huvitatud endast ega oma mainest, vaid Temast, kelle poole me palvetame. Me ei tohi palvetada suurustades tänavanurkadel ega lasta pasunaid puhuda, et kõik näeksid meid palvetamas. Kuid mõnikord anname teistele teada, et oleme väsinud (või hoopis värskendatud, nagu võib ka olla), kuna ärkasime öösel kell kolm, et heidelda palves Jumalaga. Selline taktika on küll vaevu hoomatav, kuid mitte salajane.
Teised langevad variserliku palve püünisesse hingamispäeva hommikul avalikult palvetades. Neile meeldib, kui teised kommenteerivad nende „kaunist“ palvet. Ainus, mis nii eraviisilise kui ka avaliku palve juures loeb, on selle tulemine südamest. Tähtsam on, et palved oleksid pigem mõjusad kui lihtsalt ilusad. Ja absoluutselt ülioluline on, et palve keskmes oleks Jumal.
Issand, nii nagu hüüdsid Su jüngrid, hüüab ka minu süda: „Õpeta meid palvetama!“
In English