Allan Collins on „sõnatu jutluse“ skulptuuride andekas looja. Üks neist imelistest skulptuuridest asub Californias La Sierra ülikoolis ja selle pealkiri on „Jumala armu au“. Selles skulptuuris näeme kadunud poega koju naasmas ja isa talle vastu jooksmas. Kui skulptuuri alust kutsuti kohendama ehitaja, uuris ta selle tähenduse kohta. Kui talle oli tähendamissõna selgitatud, täitsid ta silmi pisarad, sest ta oli just oma poja halva käitumise pärast kodust minema saatnud. Nüüd oli ta veendunud, et läheb otsib poja üles ja toob ta koju tagasi.
Kui kadunud poeg oli isa vara ohjeldamatu eluviisiga ära raisanud (Luuka 15:13), tahtis ta koju tulla. Kuna ta ei olnud enam väärt, et teda pojaks nimetatakse, kavatses ta sulasena töötada (salm 19). Kuid tema isa nägi teda kaugelt ja jooksis talle vastu! La Sierra ülikoolis asuv skulptuur kujutab elavalt isa innukust poja poole jooksmisel, sest tuul on isa riided üles tõstnud ja tema jalad paljastanud, mis oli vanemale härrasmehele häbiväärne olukord. Kuid isa ei hoolinud oma aust, vaid ta jooksis, kallistas ja suudles kadunud poega ning taastas tema poja seisuse (salmid 20−23). Aga see pole kõik. Ta kutsus kokku suure peo: „„Tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!“ Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.“ (salmid 23, 24) Siis näeme vanemat venda, nurisemas täpselt samamoodi nagu variserid ja kirjatundjad (salmid 28−30, vrd salmidega 1, 2). Isa palub tal peoga ühineda, ta on ju sama mittevääriv nagu noorem poeg, kuid ta keeldub. Võta aega, et lugeda see kütkestav lugu lõpuni (Luuka 15:11−32). See on täis rõõmustamist ja õnne, sest kadunu on leitud. Taevas on rõõmustamise koht (vt salmid 7, 10). Me teenime Teda ülevoolava rõõmuga, kui mõistame, et meie oleme need, kes olid kadunud, kuid nüüd on leitud! Võtkem täna Tema arm rõõmsalt vastu ja kuulutagem seda!
Minu vastus:
In English