Surmahirm

Kiri heebrealastele 2:14, 15

Alles kaks aastakümmet tagasi oli mul tavaks kanda kaasas taskuformaadis kalendermärkmikku, et oma kohtumistes järge hoida. Millalgi aastatuhande vahetuse paiku andis see maad pihuarvutile, seejärel mobiiltelefonile ja lõpuks nutitelefonile, mis on mu sülearvutiga sünkroniseeritud − kõike seda mõne lühikese aasta sees. Aja haldamise kunst näib muutuvat sama kiiresti kui tehnoloogia, kuid üks asi ei muutu: vajadus hoolikalt arvestada oma vähest aega.

Mingil hetkel mõistame me kõik, et meie aeg maa peal on erakordselt lühike. Kui oled noor, tundub, et elu on piisavalt pikk, et mahutada ära kõik unistused. Mõni aeg pärast seda, kui oled läbinud statistilise keskpunkti, hakkad sa mõistma, et aega ei ole piisavalt, et teha kõike, mida sooviksid; pead hakkama asju tähtsuse järjekorda panema.

Kui peatud, et sellele mõelda, on hämmastav, kui paljusid elu otsuseid ajendab tõsiasi, et me sureme. Me peame tähtsaks enda jaoks oluliste inimestega koos olemist, sest me teame, et keegi meist pole igavene. Me korraldame juba ette oma elusügise, sest teame, et kui meie keha hakkab järele andma, on meil teatud vajadused. Me planeerime hoolikalt, kuidas jaguneb meie maine vara pärast meie surma. Me ostame erinevaid kindlustusi, sest me teame, et haud saab meid kätte, kas varem või hiljem.

Kujuta nüüd ette eksistentsi, mida ei motiveeri surm. Sa tead, et ei pea aega arvestama, sest kui sa ei lõpeta miskit täna, võid alati jätkata seda aasta või tuhande pärast. Pole vaja kunagi planeerida halvimat, sest halvimat ei tule − Jumal on kõrvaldanud haigettegevad reaalsused nagu valu, kannatused ja surm.

Jeesuse kaudu ei ole meid lihtsalt vabastatud surmast, vaid ka surmahirmust. Võime elada täiesti teistsugust elu, sest teame, et me pole isegi mitte veel alustanud elamist. Võib-olla peame vastu pidama mõne lühikese aasta langenud planeedil, kuid tegelik kell − igavene − hakkab tiksuma sel hetkel, kui Jeesus tuleb meid endaga kaasa võtma.